(laulud, jutud), vaid nimelt pärimusrühmast (perepärimus; tudengifolkloor). Klassikalise rahvaluule analüüsis lähtutakse ka tänapäeval eelistatavalt rahvaluuleliigist ja selle territoriaalselt määratlemisest: (näiteks Karksi regilaulud). See on ka õigustatud, sest eesti klassikaline pärimus on: suulise leviku tõttu väga selgete regionaalsete erijoontega oma olemuselt ühe sotsiaalse rühma - talurahva - kultuur kirja pandud rahvaluule liigikeskse määratlemise ajastul. Pärimusrühma määratlemisel ei ole määrav mitte rühma liikmete hulk, vaid määrav on kokkukuulvus - identiteet. Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.3. Improvisatsioon Improvisatsioon sisaldab traditsioonilisuse elemente, kuigi ta ehitub üles hetkeemotsioonile. Kuna improvisatsioon seletub kõrvalepõikena traditsioonist, olles individuaalne ja hetkeline eneseväljendus, siis 20. sajandi keskelgi
alasid. Tugiasustamise riskid: võimalik invasiivus; hübridiseeriumine; ökoloogilise kindluse puudumine; seaduslikkus; haigused: ühe liigiga liiguvad koos teised liigid: haigused, parasiidid….; milliseid liike viia koos siht-liigiga? Saa? Parasiidid? Kaaslejad ? ; avalik arvamus ; riskide mõistmine ning otustuste tegemine keerukates situatsioonides. Teadaolevad mitteteadmised liikide kohanemise võime; hajumise võime ; ökoloogilise dteadmised – liigikeskse empiirika puudulikkus Mis on taastamiseökoloogia? Taastamisökoloogia on rakendusökoloogia haru, mis tegeleb ökosüsteemide tasakaalu taastamisega, sealhulgas inimtegevuse mõjul hävinud koosluste taastamisega. Tegeleb populatsioonide, koosluste ja ökosüsteemide taastamise võimaluste ja vahendite uurimisega. • Mis on asenduskooslus, taastumatusemurdepunkt? • Millised ohud kaasnevadtaastamisökoloogia arenemisega?
kunstilooming.) · Nõukogude folkloristika: rahvaluule on ainult suuline kunstilooming, usund & kombed lähevad juba etnograafia alla. (Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming) · Mõnedel perioodidel asendati sõna ,,kunstilooming" juba paindlikuma ,,loominguga". · Poeetikakeskne rahvaluulekäsitlus seob folkloristika tugevalt kirjandusteadusega, mis tingib rahvaluule liigikeskse käsitlemise (laulud, jutud jne). · Rahvaluule terviklikkusest lähtuv uurimisviis oli vahetult enne II maailmasõda ning tuli tagasi 90ndatel. Esile tõusevad varem küll uuritud kuid teaduse alla mittemahtuvad teemad nagu rahvaluule ja kirjanduse suhted, sünkreetilised rahvaluuleliigid (mängud, usund). Huvi tärkamine tänapäeva folkloori vastu. · 20. saj tähtis roll institutsioonide kujunemisel: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti
Muist- seotud jutustamisaja kontekstiga, sh nt eriti meediatekstidega Muist on hästi liikuv üle keele/kultuuripiiride uurimise seisukohalt, hea teema arusaamade liikumisest. Tänapäeva muistendid on oluliselt seotud teiste infoväljadega. Kui muutub rahvaluule kui iseseisva teksti arusaam, kandub see üle ka minevikku. 70'ndate liikumine, rahvustelt väikestele rühmadele. Uurimisviiside muutumine 1970. aastateni esil liigikeskse ja strukturalistlikus uurimises pärimusnähtuse (kas teemade, mtiivide või ülesehituse , seesmiste skeemide) levik-> selle ajel olid väljaspool teadust esil küsimused nähtuse tekkest ja kasutuskestvusest. Nt Jõulukuusk- esimest korda riias 1510 või Tallinnas 1441; ent tegemist ei ole kindlasti mitte sama jõulukuuse traditsiooniga, mida tuntakse tänapäeval. 1970- aastatest küsimus nähtuse tähendusest konkreetses aeg-ruumis.
annaabi.ee 
