kurvides vasakule-paremale justnagu hüpiknukud. Seisjate kiirus on miskipärast suurema alalhoiuinstinktiga ja kui nad kõvasti kinni ei hoia siis koperdavad nad tihtipeale transpordivahendis edasi-tagasi või põrkavad teineteisega kokku. Kuigi viimasel puhul ei mõjuta keegi kedagi rohkem ning veel vähem on kiiruse säilitamine muude mõjutajate puudumisel kellegi otsene süü, sõimab temperamentsem tegelane ikkagi oma liigikaaslasel näo täis, sundides selle saavutamiseks gaase kopsudest läbi kõrisõlme liikuma. Meid kõiki vedava konteineri rattad aga jätkavad pöörlemist. Selle eest hoolitseb juba põranda all asuv sisepõlemismootor, milles jällegi rõhu abil tehakse edasiviivaks jõuks muutuvat tööd. Leidlike ülekannete abil paneb mootor liikuma lõpuks ka rattad, mille joonkiirus ongi seesama, mida näen juhikabiini spidomeetril, kui sinna sisse piilun
Juurdekasv s.o. taimeökoloogias taimede massi, kõrguse, varre läbimõõdu, summaarse lehepinna vm. suurenemine produktsiooniprotsessi tulemusena mingi kindla ajavahemiku vältel. Juurdekasvu iseloomustatakse näit. esmase puhastoodangu kaudu. Loodusliku taimkatte (maapealse ja maaaluse biomassi) juurdekasv aastas on maakeral keskmisena 9,5 t/ha. Troopikas võib metsa juurdekasv olla 30 t/ha. Energiavõsal 25 t/ha. Jäljendamine matkimine, teisel liigikaaslasel nähtud või kuuldud liikumise või häälitsuse järeletegemine. Jäljendamine on õppimise viise, sellel põhineb traditsiooni teke. Järelkasv metsas kasvavad noored puud, mis võivad areneda uueks metsapõlvkonnaks. Järelkasvu hulka ei arvata alla 2-aastaseid tõusmeid ega üle 4 m kõrgusi puid, kui nende kõrgus on üle 25% ülarinde kõrgusest. Järelpuhastus pärast tavalist bioloogilist reoveepuhastust rakendatavad võtted (biotiikide, liivafiltrite jm.
algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess.
bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess.
bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess.
annaabi.ee 
