valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati. Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks. Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga, kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid. Rasvaga keedeti kaunviljaroogasid, värskeid kapsaid, kaalikaid, hiljem kartuleid; rasva pandi kastmesse. Rasvatagavara üle peeti
nuumatud siga. Mardipäevaks tapeti harva, kindlasti jõuludeks, võimalusel ka küünlapäevaks. Vähesel määral andis toidulisa ulukite ja lindude salaküttimine. [] Värsket liha sai süüa ainult pärast tapmist. Päädikutest ja kehvemast lihast keedeti suppi. Lamba ja vasika peast ja jalgadest keedeti pulmadeks, varrudeks või matusteks või 13 pühadeks jaheliha (sülti), millesse liha jäeti koos kontidega. Kogu lihatagavara soolati sisse. Põhja- ja Lääne-Eestis jäeti soolamisel tailiha ja pekk kokku. Sealiha soolamisel pandi lihatükkide vahele ka pea ja allapoole jalad, nii et pead sai toiduks teha jõuluajal ja jalgu keeta vastlapäevaks. Seapekki ja rasva lisati kogu Eestis oa-, herne- ja läätsesupile, putrudele, kapsastele, vorstipudrule jt toitudele. Loomaliha soolati tavaliselt koos rasvaga, lambaliha ilma. Lambarasva kasutati küünalde tegemiseks. [] Liha vinnutamine oli 19
Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel. Villa saamise eesmärgil oli taludes võrdlemisi palju lambaid, kellest ületalve hoiti vaid osa. Oli tava mardipäevaks tappa hani, kadripäevaks kana. Valdavalt sügisel peetavaiks pulamdeks tapeti mõni väiksem loom, sama tehti ka matuse puhul. Peamine lihaloom oli siga: 3-4 aastane kõvasti nuumatud. Värsket liha sai süüa vaid peale tapmist. Päädikutest ja kehvemast rinnalihast keedeti tavaliselt suppi. Kogu lihatagavara soolati sisse. Seapekki ja rasva lisati enamustele toitudele. Liha ka vinnutati, pärast soolas seismist riputati õue, enamasti aga tuppa ahjukerise kohale, kus see mitu nädalat suistu sees aeglaselt kuivas. Kokkuhidlikul perenaisel jagus liha kevadeni. Piim ja piimasaadused Kevadest, lehmade poegimise ajast peale kuni nende kinnijäämiseni sügisel oli toidulaual piim. Peamiselt tarvitati hapupiima, rõõska piima üsna vähe
Ka karjakasvatus sai arvatavasti alguse järkjärgult. Ka küttidel on vahel komme kanda hoolt oma jahiloomade juurdekasvu eest, säästes karja noorliikmeid. Võimalik, et otsustavaks sai oskus suunata metsikuid lamba- ja kitsekarju nende juhtloomade mõjutamise läbi, mis võimaldas terve karja oma kontrollile allutada. Tõenäoliselt saidki lammastest ja kitsedest esimesed kodustatud kariloomad. Peagi järgnesid neile ka veised ja sead. Kariloomi peeti esialgu kui elusat lihatagavara. Taime- ja karjakasvatus ei tõrjunud pikka aega küttimist ja korilust kõrvale, vaid oli nende kõrval täiendav elatusallikas küttimise. Varaseimad põlluharijate asulad Nendes piirkondades, kus põlluharimine muutus peamiseks elatusallikaks, tõi see ajapikku kaasa olulisi muutusi inimeste elus ja ühiskonnas. Kuna põlluharimine võimaldas toita senisest enam inimesi, siis hakkas senisest kiiremini kasvama elanikkonna arvukus.
annaabi.ee 
