kujundamisele.19. sajandi alguses oli meriinovill väga hinnaline kaup ning mõisnikud hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug
Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1. kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2. peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3. lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel; 4. kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a eesti tumedapealise ja eesti valgepealine lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840
Seepärast nimetatakse 19.sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19.sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958.a. ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840.a
Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Piimakasvatus 2) Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Nende lambatõugude väljakujunemisel eristatakse 4 perioodi: 1) Kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega. 2) Peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. saj esimesel poolel. 3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 1 Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. aastat, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug.
annaabi.ee 
