Retsensioon 18.detsembril 2010 käisin Vanemuises vaatamas muusikali ,, Evita" . Muusikal räägib Argentiina presidendi Juan Peróni naise Eva Peróni tormilisest elu, jutustatuna teise tolleaegse poliitikategelasepopikooni Ché Guevara suu läbi. Etenduses tegid kaasa teatri ooperikoor, sümfooniaorkester , bänd ja balletitantsijad. "Evita" heliloojaks on maailmas võibolla, et tuntuim muusikalikirjutaja Andrew Lloyd Webber ja libretistiks on Tim Rice. Muusikali pealkirjaks on Evita, kuna nõnda kutsuti Evat rahva seas . Muusikal algab Eva matustega. Muusikal " Evita " on justkui tagasivaade Eva elule . Muusikalis esitatud laulud olid suurepärased. Kõige lemmikumat välja valida ei oskagi , aga Eva laulud oli siiski kõige südamelähedasemad. Pidin üllatusega tõdema, et muusikal ei ole populaarne vaid eesti publiku hulgas, sest publiku hulgas oli ka välismaalasi. See võis tingitud olla sellest, et
peeti pikka aega kõige kauem mängitud muusikalavastuseks. Lüüa on teda suutnud ainult Lloyd Webberi hilisemad teosed. 1973. aastal valmis esimest korda samanimeline film Ted Neelyga peaosas. 1975 aastal alustab Lloyd Webber esialgu koos Tim Rice ga uut muusikali ,,Jeeves". Lugu põhineb P.G.Woodehouse romaanil kavalast teenrist ja veidrikust peremehest. Tekkinud lahkhelide tulemusena katkeb kahe partneri koostöö ja teose uueks libretistiks saab tuntud Inglise dramaturg Alan Ayckbourn. Lugu ebaõnnestus, aga tema uusversioon, mis valmis 1996.a. uue nime all ,,By Jeeves", oli hulga edukam. 1976 aastal, jälle koostöös Tim Rice ga, valmib teine maailmakuulus rock-ooper, ,,Evita". Lugu Argentiina presidendi Juan Peroni naisest Eva Duarte Peronist ilmus algul plaadina, kus Evitat laulis Julie Covington. Laul ,,Don t Cry for Me Argentina" sail kohe hitiks, tõusis Inglise
kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965 Itaalias, kus ta ka praegu meelsasti peatub. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints“ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19
vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas ta 1953-1965 Itaalias. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints“ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19. sajandi kirjaniku H. Kleisti samanimelise näidendi
sajandil, aga tegemist on 18. sajandi lõpu segase ja mässulise aja kaudse kajastamisega: lihtne vaaditegija päästab aadliku, kes oli langenud poliitilise vandenõu ohvriks. O.c populaarsus jätkub ka 19. sajandil. 19. sajandi alguses peetakse kümnendi parimaks o.c-ks Méhuli ooperit ,,Joosep" (1807; Joosep Egiptuses; Joosep ja ta vennad). 1820. aastad. Olulised uuendused ilmnevad 1820. aastate o.c-s, ja kõigepealt libretodes. Tähtsaimaks libretistiks saab näitekirjanik Eugene Scribe. Ta toob o.c-sse 1) eksootilise ainestiku (tegevus kaugetes või metsikutes paikades tolle aja pariislase jaoks võis see olla Sotimaa, Lõuna-Itaalia, metsikud mäestikud jms) ja sellega seonduva 2) couleur locale'i (lokaalvärving, s.t vastava tegevuspaiga iseloomustamine lavakujunduses ja muusikas); samuti 3) lurjusliku tegelase, kelle pahelisus paljastub alles ooperi lõpus, selline tegelane pingestab intriigi. Scribe'iga tegid koostööd
annaabi.ee 
