kinnastatud käe nimetissõrmega. Uurimise kohta kasutatakse lühendit TPR (touch per rectum). Uuringule tulevad patisendid, kellel on urineerimishäired. Uurimisel võib patisent olla kahes poosis: 1. küünarnukk-põlv-asendis, lamada külili, jalad põlvedest ja puusast kõverdatud (pääseb uurima kõige sügavamalt, hea kasutada kui patsient on tüse). 2. seista ettekummardatult, toetades uurimislauale. Kinnastatud libestatud sõrm viiakse ettevaatlikult pärasoolde ning samal ajal palpeeritakse kogu anaalkanalit ja pärasoole palpeeritavat osa. Eesnäärme kaudaalne serv on palpeeritav kohe pärast anaalrõngast. Tähelepanu tuleb pöörata eesnäärme suurusele (noorel inimesel umbes 3x3cm). Eesnäärme palpatsiooniga tehakse kindlaks: missugune on näärme suurus sentimeetrites, milline on konsistent, kas eesnääre on palpeerimisel väga valulik, kas
Kortisooli toimel: Progesterooni kontsentratsioon langeb (progesteroon konverteeritakse östradiooliks) ja östrogeenide kontsentratsioon suureneb. Östrogeen stimuleerib müofilamentide sünteesi emaka silelihasrakkudes, suurendab emaka oksütotsiini retseptoreid. Progesterooni blokk kaob ja müomeetrium aktiviseerub ja algatab müomeetrilisi kontraktsioone. Östrogeeni toimel näärmerakud kaelas ja tupes sekreteerivad vesist lima. Viskoosne limakork pääseb lahti ja sünnituskanal on libestatud. Kortisooli mõjul platsenta sekreteerib prostaglandiin F2alfa, mis põhjustab luteolüüsi ja CL regresseerub. Progesteroon stimuleerib ka müomeetriumi kontraktsioone. PGF2alfa toimel relaksiini vabanemine suureneb.Muutused toimuvad 48 h enne sünnitust. Tavaliselt sünnivad pea ja eesjalad ees. Sünnituse faasid 1.Eelfaas Müomeetrium aktiviseerub PGF2α toimel. Östrogeen stimuleerib oksütotsiini retseptorite moodustumist ja lima eritumist sünnikanalisse, CL regresseerub
ventilatsioonist 30-40 korda minutis 50-100%-lise hapnikuga (Sinha jt 2000, Ylikorkala jt 2003). Intubatsiooni asend Intubeeritav valmistatakse intubatsiooniks asendiliselt ette lapse pea on õigesti, kui lõug on ühel sirgel kaelaga. Vastsündinutele paigutatakse õlgade alla väike kõrgendus näiteks linarull(Ylikorkala jt 2003). 4.3. Lapse intubeerimine Kui laps on intubatsiooniks ette valmistatud ulata arstile töötav larüngoskoop, seejärel libestatud otsaga intubatsioonitoru, vajadusel hoia käepärast ka töötav aspiraator. Kirjandusest leiame ka allikaid, mis soovitavad intubatsioonitoru enne intubeerimist pikkuselt parajaks lõigata, et intubeeritab saaks kohe peale protseduuri soovitavas annuses ventilatsioonile, kuid praktikas näeme, et tegelikult lõigatakse intubatsioonitoru alles pärast intubatsioonitoru fikseerimist(Weilitz 1991)
kehakaalu järgi, täiskasvanudtel ja noorukitel kehakaaluga > 25 kg ja kehapikkusega < 155 cm valitakse kõritoru suurus kehapikkuse järgi. Kõritoru paigaldamiseks on patsiendi pea ja kael kuklast painutatud taha või neutraalses asendis. Täitesüstlaga tuleb mõlemad mansetid täielikult tühjendada. Patsiendi suu avatakse umbes 2,5–3 cm ulatuses. Kõritoru hoitakse paremas käes nagu pliiatsit markeeringu (kolm musta triipu) kõrguselt kinni. Hästi libestatud kõritoru ots asetatakse vastu suulage ülemiste lõikehammaste tagant. Nüüd libistatakse toru suu keskelt alla, kuni on tunda vastupanu või kui toru on peaaegu üleni sisestatud. Peab olema ettevaatlik, et keelt mitte neelu lükata! Kui kõritoru on korrektselt sisestatud, siis teine must joon peaks olema ülemiste ja alumiste hammaste vahel. Markeeritud täitesüstaga täidetakse kõritoru ühe valendiku kaudu mõlemad mansetid vajaliku õhukogusega –
annaabi.ee 
