trükikojas jutujärge. Kümne aastaga oli mees kirjutanud viisteist raamatut ning meeletul hulgal ajakirjanduse veergudel ilmunud kirjutisi. Omaaegses eesti proosas võitis Vilde poolehoidu just seetõttu, et tema teosed olid vabad pealetükkivast õpetlikkusest. 1890-1892 elas Vilde Berliinis, mis oli tema esimeseks pääsemiseks Vene tsaaririigist. Ta jälgis Berliini teatrite realistlikku repertuaari ning luges palju. Seal olles tekkis tal huvi nii liberalistlike kui ka sotsialistlike ühiskonnaõpetuste vastu, kuid aastaid hiljem valis mees siiski sotsialismi ning temast sai sotsiaaldemokraat. 1896. aastal ilmunud ,,Külmale maale" on eesti kriitilise realismi esimene väärtteos, kus Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolust tolleaegses eesti külas ning põhjendab kuritegevuse levikut majanduslike raskustega. Inimene on olude ohver. 1897. aastal töötas Vilde Narvas. Sealsete tekstiilitööliste elu-olu tundma õppides valmib teos
Kõige tähtsamal kohal on töö ja haridus. Ei eitata kapitalistliku majanduse osatähtsust, eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kus sotsialistlik majandussüsteem osutus kaotajaks. Sotsiaalne võrdsus pole enam esikohal. Tänapäeva sotsiaaldemokraatia ideaaliks on heaoluühiskond, mida ei saa kirjeldada klassikalise kapitalismi ega ka klassikalise sotsialismi tunnuste kaudu. Selles tähenduses on sotsiaaldemokraatia 25 ühel osal tihedaid kokkupuutepunkte mõnede liberalistlike seisukohtadega. Heaoluriigi mõiste (welfare state) tekkis pärast II maailmasõda Suurbritannias. Aluseks on seisukoht, et iga inimene on isiksus ja tal on õigus osa saada ühiskonna heaolust, olenemata sellest, kas tal endal on vahendeid selles osalemiseks. Riik peab oma kodanikele tagama sotsiaalse toimetuleku, et iga kodanik on võimeline turumajanduse tingimustes hakkama saama ja tööga oma heaolu kindlustama
aadel ja kirik. Väga tugevad liberaalid olid antifeodaalsed: kõigi eesõiguste ja pärisorjuse kaotamiste poolt. Igal inimesel peab olema õigus vabalt liikuda ning see ka progressi alus. Kuni 1848a-ni võib näha I perioodi ja 19.saj II poolel ta muutus. Sotsiaalselt kandsid liberalismimeelsust kõige enam kodanlus: linnakodanikud, haritlaskond,majanduskodanlus. Samas ei saa vähemalt Iperioodi liberalismi kuidagi võrdsustada demokraatiaga(!!!). Liberalistlike autorite oõhilised seisukohad 19.saj keskpaigani polnud ka liberaalidel, et poliitilised õigusred peaksid laienema pööblile, veel vähem naistele. Liberaalideks hakati neid esmakordselt nimetama Hispaania 1812a konstitutsiooni toetajaid. Prantsusmaal hakati liberaalideks alles pärast restauratsiooni Louis XVIII oponente, kes toetasid pigem parlamentaarset korda. Termin ,,liberalism" jõudis Inglismaale 1820ndateks Inglismaale kui konservatismi vastandaja.
Seda kirjeldab oma teoses "Kolmas tee" inglane Tony Giddens. Kolmanda tee ideoloogia pooldab segamajandust. Peetakse oluliseks võimalust osaleda ühiskonnaelus. Kõige tähtsamal kohal on töö ja haridus. Sotsiaalne võrdsus pole enam esikohal. Tänapäeva sotsiaaldemokraatia ideaaliks on heaoluühiskond, mida ei saa kirjeldada klassikalise kapitalismi ega ka klassikalise sotsialismi tunnuste kaudu. Selles tähenduses on sotsiaaldemokraatia ühel osal tihedaid kokkupuutepunkte mõnede liberalistlike seisukohtadega. Heaoluriigi mõiste (welfare state) tekkis pärast II maailmasõda Suurbritannias. Aluseks on seisukoht, et iga inimene on isiksus ja tal on õigus osa saada ühiskonna heaolust, olenemata sellest, kas tal endal on vahendeid selles osalemiseks. Riik peab oma kodanikele tagama sotsiaalse toimetuleku, et iga kodanik on võimeline turumajanduse tingimustes hakkama saama ja tööga oma heaolu kindlustama. Selleks vahendiks on sotsiaalne
annaabi.ee 
