teadmatus, mis saab pärast seda hingest, ning nii on ka libahundi müüt tundunud inimestele pehmelt öeldes kõhedana. See, et pea igas külas levisid omad nipid enda hundiks muutmise kohta, näitab, et tegelikult polnud rahval libahundist sugugi selget pilti. Pealegi tõendab meeletu hirm olendi vastu juba iseenesest ebakindlust ja eelarvamusi, sest selles süüdistatavaid põletati tules nagu nõidu ja muid saatana käsilasi, seda nii päriselus kui ka A. Kitzbergi "Libahundis" ja A. Kallase "Hundimõrsjas". Eriti viimases rõhutab autor seda, et libahundiks käimine on seotud kurjade jõududega, näiteks olevat Saatan juba varakult Aalo nõiamärgiga välja valinud ning hiljem jaaniööl enda juurde kutsunud. Ilmselt on inimeste hirmul libahuntide ees ka praktilisem põhjendus. Hundil on ju teatavasti meeletu jõud ja kiirus, millega koduloomi murda ja jahimeeste käest pageda. Samuti tegutseb hunt pimedas, kui inimesed abitult magavad, või kui ei
hommikul. Inimkuju taastamiseks pidi läbi viima sarnaseid toiminguid, mis libahundiks saamisel. Usuti, et ka teised inimesed saavad aidata libahundil inimese kuju uuesti võtta. Selleks pidi andma hundile leiba süüa, seda pidi talle ulatama sepistatud rauast teraga. Libahundid võisid rahva arvates peale koduloomade ka inimesi murda. Seetõttu hakati neid üha enam palgama, eriti ristiusu ajal, kui libahundid polnud enam vaid osa loodusest. Kesk – ja varauusajal oldi aga veendunud, et libahundis peitub tegelikult kurjus, mis pärineb kuradist endast. Kurat tahtis inimesi hulluks ajada, näidates, kuidas inimloom hundiks muundub. Libahundi motiiv kirjanduses on võrreldav näiteks vampiiri omaga. Siiamaani paeluvad need müütilised olendid inimesi, sest ka kõige realistlikumad inimesed tunnevad enamast huvi nende vastu. Libahundi olemasolu jääb alatiseks küsitavaks. Vampiirist erineb libahunt aga sellepoolest, et tema kujutamine on usutavam kui vampiiri
1. Sündmuste esitamine tegevuste abil. Kui eepikas kujutatakse sündmuste autori poolt, kes neid jutustab ja kirjeldab, siis draamas näidatakse sündmusi, kusjuures autori isik jääb tegelaste varju, kes laval hakkavad elama nagu iseseisvat elu. Autor võib teoses anda lavastajale ainult lühikesi seletavaid juhtatusi (tavaliselt sulgudes), mis on ka lugejale vajalikud teose paremaks mõistmiseks. Neid lisamärkusi draamateoses nimetatakse remarkideks. Näit. A. Kitzbergi ,,Libahundis" sulgudes antud teksti osa on remark. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: Südantlõhestav hüüd.) Ema! 2. Olevikuline esitus Draamas esitatav tegevus saab laval toimuda ainult olevikus. Tegevus hargneb laval vaatajate silmade ees, kusjuures iga üksik moment on tajutav olevikuna. Mineviku sündmuste teatavaks tegemine on võimalik ainult peategelase jutustuste kaudu. 3. Keskustus ja tihedus
Eks kõik inimesed kogevad kord seda tunnet armuda ja armastada ning kallimaga koos olles unustatakse kõik halb. Kõik on hästi kuni hetkeni, mil tekib juurde kolmas osaline. Keegi, kes suurest armukadedusest ja vihkamisest teise osapoole vastu suurehäälselt vihanooli ja pilkeid loobib. See on suureks proovikiviks armastajatele, kuid kui tunne on suur ja tugev, siis jäetakse ka see halb kogemus koos seljataha. ,,Libahundis" kahjuks nii ei läinud. Margus oli kõigest 14-aastane, kui talle noore kasuõe Mari kõrvale tuli veel teinegi. Tema oli Tiina. Eks selles loos mängis suurt rolli ka neiu ja tema ema ,,must" minevik. Nimelt põletati Tiina ema tuleriidal, sest usuti, et ta oli nõid. Tammaru pere võttis aga nooriku oma kasulapseks ja teda kasvatati võrdväärselt Mari ja Margusega. Aja möödudes nad sirgusid ja nõnda ka nende tunded. Tiina ja Mari armastasid Margust, poiss aga ainult Tiinat
tunne, et maailmas pole midagi halba. Kõik on lilleline ja täiuslik, vaid hetkeni, mil astub mängu kolmas isik. Keegi, kes armastab kedagi aga armastusega vastata ei saa. Nii üritabki, see isik ajada lahku neid, et olla ise õnnelik inimesega, keda armastab, isegi kui teda vastu ei armastata. Kolmanda isiku ilmumine paneb paari proovile. Aga kui üksteist tõeliselt armastada, siis võidab see kõik. Kuid ,,Libahundis" see kahjuks päris ei läinud. Kindlasti olid ühetedeks olulisteks teguriteks seal ka ajastu, uskumuste ja traditsioonide erinevus. Margus oli noor poiss, kellel oli kasuõde Mari ning veel üks kasuõde Tiina. Suurt rolli mängis Tiina ja tema ema minevik. Kuna Tiina ema peeti nõiaks ja ta põletati tuleriidal. Tammaru pere võttis Tiina lahkesti oma perre ja nad kasvatasid teda nagu oma last. Aja möödudes muutusid tunded tugevamaks. Tiina ja Mari hakkasid mõlemad Margust armastama
omavoliliselt tehti. Näiteks kirjutab Jakobson oma esimeses kõnes Läti Hendriku kroonikute näitel halvustavalt vangi jäänud vaenlaste ja igasuguste ,,nõidade" ohverdamisest, mida toona järelikult tehti ja tuli rahvast sellepärast manitseda. Sarnasest ebaõiglasest hukkamisest saab lugeda ka August Kitzbergi teoses ,,Libahunt", millest saab järeldada, et teise inimese tapmine ei olnud tabu või midagi eripärast, eriti kui see inimene oli teistest erinev. ,,Libahundis" tapeti naine, Tiina ema, keda arvati nõid olevat. Kui kogu küla teda nõiaks pidas ja seda hukka mõistis siis oli hukkamine ,,õigustatud" ja see sai ilma pikemalt nõu pidamata teoks. ,,Nõia" vastaste meelt ei teinud haledaks isegi mitte tema pisikene tütar, kes kõike pealt nägi ja hukkamise juurest põgenes. Ühiskonna poolt just kui õigustatud teise inimese hukkamisest võib lugeda Oskar Lutsu teosest ,,Soo"
Üldiselt mõtleme traagilise all olukordi, kus õilsate taotlustega võitlus põrkab kokku üle jõu käivate takistustega, mis toob kaasa hävingu. Kujutatakse suuri kannatusi ning äratatakse kaastunnet kangelase vastu. Sageli on traagiline seotud ülevaga. Traagiline on ainult selline kannatus ja hukkumine, milles avaldub kangelase kui inimese väärtus. Traagilise mõju on seda suurem, mida iseloomulikumad on kujutatud ajajärgule kangelase kokkupõrked, nt Kitzbergi ,, Libahundis " Tiina ja Tammaru talurahva kokkupõrge tähendas ajajärgu suurte põhijõudude esiletõstmist ning inimväärikuse kaitset ( vabadus, õnn orjameelsus, ebausk ). Traagiline võib olla ka tavalise inimese kaastunnet äratav hukkumine. Traagilises kirjanduses on iseloomulik vana ja uue vahelise võitluse näitamine. Kirjanduses on traagilise peamiseks zanriks tragöödia. KOOMILINE siia kuuluvad need naljakad nähtused elust, kirjandusest ja kunstist, mis
annaabi.ee 
