põllumajanduse toodangut. Enamik muldadest on väheviljakad. Põllundusega on raske tegeleda saartel ja rannikualadel, sest mullad on seal korallilised ja liivased. Isegi viljakad mullad on probleemsed. Need on rasked ja vajavad drenaaze ning mehhaniseeritud tööriistu, et kultivatsioon oleks efektiivne. Ligi 30% maismaast on kaetud savanni taimestikuga, põõsaste, puudega, mis teeb omakorda veidi raskeks põlluharimise. Paljud alad on ka tsetsekärbse levilal. See kärbes on nii inimese kui ka loomade tervisele ohtlik, ta tekitab haiguseid. Tsetsekärbeste pärast on karjapidamine raske, kohati isegi võimatu. Seega põlluharimiseks sobivat maad, kogu Tansaania riigi territooriumist, on u.35%. Loomakasvatus on ekstensiivne ja vähetootlik, sellega tegeletakse peamiselt riigi äärealadel, Ida-Aafrika kiltmaa sisemaal, mis moodustab ligi 2/3 riigi territooriumist. See asub ka tsetsekärbse levilal. Peetakse veiseid, 13,3 mln (1999a
Põhjasõda, mil Rootsi pidi loovutama Eesti territooriumi Vene keisririigile. Vaatamata aga pidevale järelvalvele, kahanesid karbivarud pidevalt. Hariliku ebapärlikarbi arvukuse seisundist puuduvad andmed kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni. Hariliku ebapärlikarbi praeguse ainsa populatsiooni suuruseks Pudisoo jões on hinnatud u. 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli kõrge aastatel 1989-1991, kui Lahemaa populatsiooni levilal, sealhulgas ka Pudisoo jõe valgalal toimusid maaparandustööd. Töödega kaasnes suur orgaaniliste setete koormus ning biogeenide sisalduse tõus, mis ebapärlikarpidele kui biofiltraatoritele mõjus hävitavalt. Suremus kahanes küll aastatel 1993- 1997, kuid praeguseks on see taas tõusnud. Eriti hävitavalt mõjus karpidele 2002. aasta põuane ja kuum suvi, mil levila veetemperatuur tõusis üle kriitilise piiri. 2.2 Ohud hariliku ebapärlikarbi jaoks
· Osaline bioloogiline isolatsioon, viljastumisjärgne sobimatus: ristumine on osalt piiratud, hübriidid on arengupuudega, alanenud viljakusega või steriilsed. Isendite geenid lähevad kaotsi ja hakkab toimima lõhestav valik. Kujunevad tunnused, mis väldivad eri liikide isendite ristumist, mille tõttu jõuab liigiline eristumine lõpule. Samamaine e sümpatrilineliigiteke: liigendunul levilal (mets ja niit). Makroevolutsioon: liigist kõrgemate taksonite teke ja areng. Seisneb erinevate organismitüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi evolutsioneerumises. 3-2.5 a tagasi eristus algsetest eluvormidest bakterid, ahred, eukarüoodid - riigid ja hõimkonnad. Viimane loomahõimkond sammalloomad 480, taimehõimkond õistaimed 100 mln a tagasi. Liigiline mitmekesistumine e divergents: vanemliikide hargnemine uuteks, üksteisest üha erinevamateks liikideks
Võra kuju ja okste järgi eristatavad vormid: P. abies 'Viminalis' vitskuusk. Esimese järgu oksad normaalsed, teise järgu oksad rippuvad. P. abies 'Virgata' ussikuusk. Hõre väheharunev puu, teise järgu oksad peaaegu puuduvad. Okkad asetsevad tihedalt, võrse ligi hoiduvad ja torkivad. Areaal on väga lai. Hariliku kuuse hiiglaslik areaal ulatub Põhja- ja Kesk- Euroopast kuni Kaug-Idani) (läänest itta 9500 km ja põhjast lõunasse 2500 km). Kuivõrd nii suurel levilal liigitunnused veidi varieeruvad eristatakse liigisiseselt kahte alamliiki: siberi kuusk (P. abies ssp. obovata) (mõnikord käsitletakse teda ka omaette liigina P. obovata), mis on levinud Põhja- ja Ida-Euroopas, Uuralites ja Siberis ning Kesk-Euroopas ja mõnel pool Lääne- Euroopa mägedes levinud alamliik P. abies ssp. abies. Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast (2005). Kuusk on suuteline kasvama väga
annaabi.ee 
