Koesobivus- ehk transplantatsiooniantigeene leidub organismi rakkudes erinevalt. Kõige enam on neid lümfoidses koes: põrnas, lümfisõlmedes, edasi maksas, kopsudes, siis soolestikus, neerudes, südamelihases, aordis ja ajus. Suure praktilise tähtsusega on see, et transplantantsiooniantigeenid vastavad leukotsütaarsetele antigeenidele, so. lümfotsüütide pinnal paiknevatele kudede individuaalsust määravatele antigeenidele HLA (Human Leukocyte Antigen). Sellel põhinebki transplantatsiooniantigeenide määramine praktikas. Teistest perifeerse vere rakkudest on leitud transplantatsiooniantigeene ka trombotsüütidel, kuid need on vähem aktiivsed kui leukotsütaarsed antigeenid. Samas on lümfotsüütidel transplantatsiooniantigeene rohkem kui granulotsüütidel. Põhilisi transplantatsiooniantigeene determineerib inimesel HLA-süsteem (ingl k human leukocyte antigens). Need geenid asuvad 6
ekspresseerivad oma pinnal MHC klass II valke. Loomulikud tapjarakud e. NK-rakud. Need on suured granulaarsed lümfotsüüdid, mis tapavad viirustest nakatanud rakke ja kasvajarakke. Põhilised koesobivuse kompleksi valgud. Põhilised koesobivuse kompleksi (ingl. k. major histocompatibility complex, MHC) klass I valgud ekspresseeruvad enamikul rakkudel, klass II valgud aga ainult antigeeni esitlevatel rakkudel. Inimesel nimetatakse neid HLA-I ja HLA-II valkudeks (ingl. k. Human Leukocyte Antigen). Erinevate T-lümfotsüütide ja NK-rakkude funktsioonid. Tsütotoksiline T-lümfotsüüt tunneb ära viiruse peptiide kui need on eksponeeritud MHC klass I molekulide poolt nakatunud raku pinnal. Nad aktiveeruvad ja lüüsivad rakke eraldades tsütotoksiine (perforiinid ja gransüümid). T-abistaja rakud tunnevad ära viiruse peptiide, mis on eksponeeritud antigeeni esitleva raku pinnal MHC klass II molekulide poolt. Nad sekreteerivad tsütokiine (lümfokiine), mis
immuunrakkude migreerumine põletikukoldesse ja selle häired; vere hüübimine ja trombide teke; angiogenees ja vähi metastaseerumine. Adhesioonikaskaad: põletiku koest vabanevad põletikumediaatorid põhjustavad adhesioonimolekulide ekspressiooni endoteeli rakkudel ja põletikurakkudel. Valged verelibled seonduvad kõigepealt endoteeliga nõrgalt – (vahendavad selektiinid) ja seejärel tugevalt (vahendavad integriinid), misjärel toimub põletikuraku migreerumine põletiku piirkonda. Leukocyte adhesion deficiency (LAD) Haruldane autosomaal-retsessiivne haigus. Sagedus 1:100 000 Põhjuseks mutatsioon integriin beta 2 subühikut (CD18) kodeerivas DNAs. Osaleb adhesioonimolekul LFA1 integriini struktuuris. LFA1 ei funktsioneeri leukotsüütidel ning leukotsüüdid ei kinnitu endoteelile ega migreeru põletiku koldesse. Sümptomid: Sünnijärgselt rasked ja korduvad kopsupõletikud, kõrvapõletikud, peritoniidid jne. Standardravi – luuüdi transplantatsioon.
I klassi kaudu esitatakse Ag CD8 rakkudele e T-tsütotoksilisele. *CD4 - T-lümfotsüüdi rakupinna marker (T-helper-rakud) *CD8 - T-lümfotsüüdi rakupinna marker (T-tsütotoksilised-rakud) *Koesobivusmolekulid (MHC) koos rakumarkeritega ja immunoglobuliinidega ja T- ja B-rakkude antigeeni retseptoritega (BCR, TCR) kuuluvad immuunoglobuliinide superperekonda *Inimese koesobivusmolekule nimetatakse HLA geenideks (human leukocyte antigen genes). Need asuvad 6. kromosoomis ja koosnevad umbes 200 geenist, millest umbes pooltel on teada immunoloogiline funktsioon. Kahe signaali teooria: T raku aktivatsiooniks on vaja vähemalt kahte signaali. Üks nendest on MHC II rakuga seotud epitoop, mis seostudes TCR-iga ongi üheks signaaliks ja teine on APC-de poolt produtseeritav tsütokiin IL-1. Nende kahe koosesinemisel saab võimalikuks Th raku aktiveerumine. Taustinformatsioon:
annaabi.ee 
