Populatsiooni suuruseks hinnati 2012. aastal kuni 28 000 isendit, Eesti vetes elab neist umbes viiendik. Täiskasvanud isasloom on 2,53 meetrit pikk ja kaalub kuni 300 kg, emaslooma pikkus on alla 2 meetri ja kaal kuni 250 kg. Värvus on pruunikashall, suurte tumedate laikudega, emasloomad on heledamad. Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud. Viigerhüljes on värvuselt tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmalaigud. Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera. Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 1525 aasta vahele
Maakeral on kolm erinevat hallhülge asurkonda. Läänemeres elab oma asurkond: Läänemere hallhüljes, kelle peamine elukoht on Läänemere põhjaosa, Botnia lahe lõunaosa ja Soome laht. Aktiivsete ränduritena asustavad hallhülged kogu Läänemerd. Nende lesilad - madalad taimestikuta saared või karid - asuvad peamiselt mere kesk- ja põhjaosas, enamasti kaldast ja inimasustusest eemal. Erinevalt viigerhüljestest on hallhülged seltsingulised loomad, kes kogunevad lesilatesse poegima, karva vahetama või lihtsalt puhkama. Hallhülgeid võib näha ka lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord sadamates, kuid sinna satuvad nad enamasti kevadel ja sügisel, järgnedes kudealadele suunduvatele kaladele. Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo
käitumusliku kohastumuse tulemusena paljud loomaliigid koonduvad karjadesse (kui tegu on neljajalgsetega, näiteks sebrad), parvedesse (kui tegu mitteneljajalgsete loomadega, näiteks heeringad või rohutirtsud) või peredesse (kui tegu ühiseluliste putukatega). Sellisel koondumisel võib olla kaks täiesti erinevat põhjust. Üks on sotsiaalne, toimub näiteks rituaalne paaritumismäng ja partnerite valik (kotikute või muude loivaliste koondumine lesilatesse), või on moodustunud hierarhiline sotsiaalne süsteem, kus parema äraelamise nimel toimib tööjaotus (näiteks sipelgapesas või simpansikarjas). Teine võimalik põhjus on sügavalt isekas saakloomale on alati kasulik kui tema ja kiskja vahel on veel üks sama liigi isend (kiskja võtab lähima looma). Kui nüüd kujutada ette kahte sebrat, keda luuravad kahelt poolt kaks lõvi, võib ennustada, kuhu püüab asetuda kolmas sebra mõistagi kahe eelmise vahele nii,
Tema ujumisstiil- pidev liikumissuuna muutmine suurel kiirusel- meenutab veealust lendu. Merilõvi elab kolooniatena. Ta on aktiivne nii päeval kui öösel. Toitu hangib ta merest, sigimiseks tuleb aga maismaale lesima. Sukelnorsu on oma sugulasest, hülgest, liikuvam nii maal kui vees. Eluviis: Merilõvi on väga seltsiv loom. Ta elab sadadest, mõnikord isegi tuhandetest isenditest koosnevate kolooniatena. Suurimad rühmad moodustuvad sigimisperioodil, kui lesilatesse koguneb hiigelsuur arv loomi. Kõrvukhülglased jagavad oma aja vees jahipidamise ning maismaal lesimise vahel. Vaatamata ümarapoolsele kehale on nad ka maismaal äärmiselt liikuvad ja on suutelised kiiresti edasi liikuma. Nad tõukavad end edasi esi- ja tagaloibadega, säilitades seejuures sirge kehahoiaku. Vette sööstavad sukelnorsud pea ees. Sageli ei tee nad seda üksi, vaid kogunevad kaldale mitmekümnest isendist koosnevate rühmadena ning hüppavad üheskoos lainetesse.
annaabi.ee 
