Muusikuist Freddy Mercury, Elton John, näitlejaist Rock Hudson, Rupert Everett, kirjanikest James Baldwin, rezissööridest Pier Paolo Pasolini, Luschino Visconti, Derek Jarman, moeloojaist Gianni Versace, kunstnikest Andy Warhol, sportlastest Martina Navratilova jpt on sillutanud paljude geide ja lesbide teed kohanemisel oma seksuaalse sättumusega. Homoseksuaalide vastu vaenulikkust osutavates ühiskondades on tavaliselt levinud hulk müüte ja anekdoote, mis kujutavad geisid ja lesbisid negatiivses valguses. Säärane suhtumine on eelarvamuste aluseks. Säilitamaks sellist vaenulikku suhtumist ühiskonnas, püütakse eelarvamused muuta üldtunnustatud normiks.Suurem osa ühikonnast ei salli homoseksuaalsust. Eesti Vabariigis on homoseksuaalsus olnud alati lubatud. Tsaari-Venemaa koosseisu kuuludes kehtisid Eestis sealsed seadused, seega oli meestevaheline homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras karistatav. Nõukogude Liidus hakati meestevahelise homoseksuaalakti pärast
suhtes võivad hakata tekkima lahkhelid ja kõrvalekalded. Seepärast loodavad mehed ja naised, et nende soove respekteeritakse ning käitutakse vastavalt. Kui aga tänapäeva võrrelda 19.sajandiga, siis on need suhted ikka väga muutunud. 19.sajandit võib kindlasti nimetada homoseksuaalsuse tippsajandiks. Väga kiirelt hakkasid levima üle maailma geisuhted ja lesibisuhted. Tol ajal ei taunitud sellist asja üldse, võrreldes tänapäevaga, kus inimesed vaatavad geisid ja lesbisid nagu nad oleks puudega. Aga tagasi tulles meeste ja naiste suhtetesse, siis 19.sajandi mees oli viisakas, dzentelmen. Mehel oli väärikus ja uhkus. Mehed olid haritud ja targad, vastupidiselt naistele, kes ei omanud haridust. Naise tööks oli hoida kodu korras, kasvatada lapsi ja rahuldada meest seksuaalselt. Võrreldes tänapäevaga, siis mehed olid endale ammu välja valinud naise, kellega ta oma edaspidise elu elab. Mees tegi kõike,et saada selle ainukese naise tähelepanu
tsitaat mõnikord meie riigikogu, kus nad aina vaidlevad ja on nii erinevatel seisukohtadel ja osade ettepanekuid ei võeta üldse arutuselegi, vaid hääletatakse juba kohe maha. Siis nagu olekski ,et lammas süüakse huntide poolt ära ,sest kaks hunti arvavad ja hääletavad nii. Demokraatia roll vähemuste kaitsmisel on siiski kindlasti väga keeruline, hulga keerulisem kui vaid sõnasõda riigikogus. Pean siisnkohas silmas üht konkreetset vähemust ehk homosi dja lesbisid. Loomulikult elavad ka nemad demokraatlikus riigis ja peavad saama end määratleda sellisena nagu nad on .Kuigi mina ei saa aru miks nad neid paraade korraldavad ja end nii ületähtsustavad. Mõningad asjad nende puhul tunduvad nii võõrad ja loomuvastased aga demokraatia seisukohalt on neil ju õigus. Kui nad tahavad koos elada las siis elavad aga see laste lapsendamine on kuidagi nii võõras. Ma ei kujuta ette ,et ema ei ole ja on vaid kaks isa
Ameerikas aga läks ülikond üldse moest välja ning mehed võtsid eeskuju Bill Gatsist ja hakkasid kandma viisakat kuid tavalist riietusstiili. Püksid ja triiksärk. Soengutest oli moes pikemad juuksed ja tumedanahalistel hip-hop stiil. Üheksakümnendad oli julge kümnend. Tüdrukud lubasid endale sama vaba käitumist kui poisid ning tulid sellest ka puhtalt välja. Päevakorral oli elunautimine. Suurem osa varasemaid tabusid oli meedias murtud tervitati lesbisid sikkidel moefotodel, sirviti uusi erootikaajakirju, mis mõeldud just naistele, vaadati filme kannibalismist ning haletseti bimbosid. Nõudmine uute erutavate imagote järele kasvas jätkuvalt. Enam polnud ideaale mitte üks või kaks, vaid need paljunesid kiiremini, kui neid kirjeldada jõudis. Ikoonideks tõusid järsult erinevad näitlejad, lauljad jt tuntud inimest. 90ndate alguses peeti üheks ikooniks Julia Robertsit, kes sai tuntuks filmiga Pretty Woman.
Kui taheti teha hitti, siis salvestatud palale kaasnes videoklipp. Rikkamad esinejad palkasid rezissööre ega hoidnud efektse vaatemängu nimel raha kokku. Ka satelliitkanal MTV suutis tänu videoklippidele tippu tõsta nii mõnegi esineja. Üheksakümnendad oli julge kümnend. Tüdrukud lubasid endale sama vaba käitumist kui poisid ning tulid sellest ka puhtalt välja. Päevakorral oli elunautimine. Suurem osa varasemaid tabusid oli meedias murtud tervitati lesbisid sikkidel moefotodel, sirviti uusi erootikaajakirju, mis mõeldud just naistele, vaadati filme kannibalismist ning haletseti bimbosid, himbosid. Nõudmine uute erutavate imagote järele kasvas jätkuvalt. Enam polnud ideaale mitte üks või kaks, vaid need paljunesid kiiremini, kui neid kirjeldada jõudis. Ikoonideks tõusid üheksakümnendatel järsult näiteksnäitlejannad Sharon Stone, Uma Thurman, Julia Roberts, modellid Kate Moss, Claudia Schiffer, tüdrukutebänd The Spice Girls jne.
Aeg-ajalt küsib vastassoo vastu seksuaalselt ükskõikne laps endalt, ega ta ometi homoseksuaal ole. Igaüks, kes tahab homoseksuaalsuse kohta rohkem teada, põrkab kokku probleemiga, kust saada informatsiooni. Eesti keelset selleteemalist kirjandust on vähe. Kerge on sattuda vanade käsiraamatute peale, kus homoseksuaalsust käsitletakse haigusliku seisundina. Ka meedias ja ilukirjanduses on geisid ja lesbisid vahel kujutatud tahtejõuetute, eluga rahulolematute õnnetute inimestena või kergemeelsete ja tuisupäiste elupõletajatena. Pole siis ime, kui noorukit võib haarata õud ja ta kujutab end olevat oma kalduvuste pärast isoleerituna. Ta leiab, et tal on veider seksuaalsus, sellal kui teda ümbritsevad inimesed on "normaalsed". Lisaks sellele tunneb nooruk survet igast küljest: eakaaslased, vanemad ja õpetajad nõuavad temalt heteroseksuaalsetele normidele vastavat käitumist
homoseksuaalsete suhete vastu religioossetel põhjustel). Küsitlusele vastajate seast vaid 2 (meest) vastasid, et nad on homoseksuaalsete suhete vastu usulistel põhjustel. Kuna eestlased üldse nimetavad end tihtipeale paganateks ja ei määratle end kuskile usku kuuluvaiks, siis polnud üllatav sellist vastust saada, sest eestlane ei tunnista üldiselt oma usku. Küsimus, millele ootasime vastust: Minu tutvusringkonnas leidub homosid või lesbisid. See küsimus on oluline ka seetõttu, et ilmselt see asjaolu on mõjutnud ka vastajate meelsust antud teema ja ksüimuste suhtes. Inimene, kes ise ühtki lesbit või homo ei tea, tõenäoliselt ei oma ka mingeid seisukohti selle teema kohta. Vastanutest 57(M 10 ja N 47) omavad oma sõnul selliseid inimesi tutvusringkonnas ja 43 (M 20 ja N 23) ei oma. Kuna vastanute seas on aga ka äärmiselt noori (noorimad vastajad ju 12, 13, 14 aastat vanad), siis võib-olla ei oska nad ka suhete tõsidust
eksisteerinud seadusega ette nähtud karistused samasooliste inimeste vaheliste seksuaalaktide eest. Siiski on paljudes maailma osades seadused, mis keelavad või reguleerivad vabatahtlikke seksuaalsuhteid samast soost isikute vahel. Teistes riikides on niinimetatud moraaliseadused, mis keelavad ,,antisotsiaalse" või ,,ebamoraalse" käitumise ja ,,avaliku skandaali põhjustamise". Neid kasutatakse politsei poolt, et arreteerida ja ahistada geisid, lesbisid, biseksuaalne ja transseksuaale (International Gay and Lesbian Human Rights Commission 2003). Vabatahtlikud homoseksuaalsed seksuaalaktid on illegaalsed rohkem kui 70 riigis (mitmes karistatavad isegi eluaegse vanglakaristuse või surmanuhtlusega) (Pearson 2006) ning neist 40 riigis on illegaalsed vaid meestevahelised seksuaalsuhted. Selliste riikide hulk on alates 20. sajandi teisest poolest pidevalt vähenenud (Wikipedia 2008). 2.2 Samasooliste paaride juriidiline tunnustamine
annaabi.ee 
