Koostaja: Tanel Altement Juhendaja: Arvo Järvet Tartu 2012 Sissejuhatus Tartumaa lõunaosas asub Peeda jõgi, mis algab Pangodi järvest ja suubub Porijõkke. Peeda jõgi on üks suurema suhtelise langusega vooluveekogusid. Jõgi on väga kärestikuline ning aeglase vooluga lõikusid on vähe. Kuna jõgi toitub suures osas allikatest, püsib vesi mõõdukalt jahe ka kuumadel suvekuudel. Leppadega tihedalt palistatud kallaste alla on vool uhtunud arvukalt õõnsusi. Jões leidub ka palju maha langenud ja kobraste poolt langetatud puid.(Eesti Loodus).Suurimad lisajõed on 11km pikkune Idaoja ja 6k pikkune Luhasoo oja. (kaitsekorralduskava) Peeda jõgi ja selle lisaoja kuuluvad ka hoiuala hulka, mille kaitsmiseks on loodud mitmeid eeskirju. Jõe karakteristikud Jõgi on 19 km pikk ja 100 ruutkilomeetrise valglaga. Peeda jõe suhteline lang on 4m/km, mis
On hästi näha kuidas käiakse pesale puid panemas ja ka seda, et pesasse sisenetakse vee alt. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi kobras söögiks kasutab. ( )Siiski ei moodusta enamus neist põhiosa tema toidulauast. Suvel on nende toiduks rohttaimed nagu hundinui, pilliroog, angervaks, vesikupp, vesiroos ja ubaleht, mida ka Arussaare ojal rohkelt leidub. Minu vaatluste järgi eelistavad koprad puudest enamasti haabu ja pajusid, aga lepivad ka leppadega. Olen märganud, et nad eelistavad lehtpuid ja neistki jätavad kase suure tõenäosusega välja. Arussaare ojal on koprad elanud juba ligi10 aastat. Seetõttu võiks nende arvuks pesakuhilas pakkuda ligikaudu 9-10 isendit. Seevastu kraavil elavatele ei julge ma pakkuda rohkem kui vaid 2 looma, kes sel talvel üsnagi tõenäoliselt paarituvad. Kevadel on neid seega kohe hulga rohkem. 2.2. Kobraste elutegevuse mõju ümbritsevatele ökosüsteemidele.
Nüüdseks on puistus kujunenud juba küllaltki sügav huumuskiht ning soodne kasvupinnas teistelegi taimedele: seal on 5 puu- ja 9 põõsaliiki ning lepapuistu on muutumas segametsaks. 20.sajandi alguses, kui luite olid veel liikvel, ohustasid need isegi lähedasi talusid. Liikuvat liiva üritati peatada mändide istutamisega, kuid needki visad puud ei pidanud vastu ja hävisid. Siis katsetas tollane metsaülem Karl Ahrens aastail 1904-1908 mustade leppadega, mis osutasidki vastupidavaiks ning kasvavad siin senini. Nüüd on sanglepapuistu muutumas segametsaks, milles ka okaspuid on juba päris arvukalt. 1989.aastal laskis Hiiumaa Metsamajand valmistada Luidja lepiku rajajale Karl Ahrensile mälestuskivi, mille loojaks on skulptor Robert Rannasti asjaarmastajast poeg Märt Rannast. Kivi asub lepiku läänepoolses servas maantee ääres. Luidja rannas kasvab haruldusena
mägiristik. Kasutatud kirjandus: · ,,Bioloogia XI klassile" Külli Kalamees · http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf 10 Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus, mille suhtes, graafik) Lepavahelik Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]. Tema andmeil on kogu maailmas leppadega ektomükoriisselt seotud vaid umbes viiskümmend seeneliiki. Eesti lehikseente hulgas on sääraseid senistel andmetel teada kümmekond. Lepavahelik (Paxillus filamentosus s.l., foto 2) on ühe Eesti tavalisema seene tavavaheliku (P. involutus) lähisugulane ning sarnaneb sellega ka väliselt. Kui tavavahelik on mükoriisselt seotud ilmselt kõigi meie puuliikidega ja seetõttu väga laia ökoloogilise
annaabi.ee 
