20. Iseloomustage märksõnadega nõukogude nn agrobioloogiat Nõukogude agraarpoliitika oli pärilikkust-eitav, kus eeldati, et kõike on võimalik ümberkasvatada. Mitsuurinliku meetodi alus oli mõjutada keskkonna tingimustega mingeid tunnuseid domeineerima kalduma (dominantsus ja retsessiivsus pole fikseeritud fenomen). Lõssenko definitsiooni kohaselt ei iseloomusta organisme mitte pärilikkus vaid soodumus reageerida keskkonnamõjudele loomus. Lepesinskaja püüdis ümber lükata Vichowi rakuteooriat. Silmapaistva mullateadlase Viljamsi tegevus võimendas nn ruutpesitsi istutamise/külvamise ideoloogiat. Geneetika rehabiliteeritakse Stalini surma järel. 21. Nimetage ja iseloomustage 19. sajandi Eesti (Tartu) loodusteadlasi (5 näidet) Karl Ernst von Baer (1792-1876). Noorena huvitus botaanikast oma koduõpetaja kaudu. Käib Tallinna toomkoolis. Erihuviks embrüoloogilised raamatud ja Venemaa geograafilised kirjeldused
koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest
Pärast Lõssenko ettekannet V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia istungil, milles ründas teravalt kõike läänemaist eeskätt pärilikkusteaduses, hakati kogu NSV Liidus kampaania korras lõssenkistlikke meetodeid ja teooriat juurutama. Kerkis esile ka uusi teooriaid. NSV Liidus tegeleti pärast II MS ohtralt nö uneteooriaga, mõjustatud Pavlovi õpetusest. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest
vulgariseeritud kuju võttis stalinistliku kultuse vormi 1940. aastate lõpust alates. Pärast Lõssenko ettekannet V.I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia istungil, milles ründas teravalt kõike läänemaist eeskätt pärilikkusteaduses, hakati kogu NSV Liidus kampaania korras lõssenkistlikke meetodeid ja teooriat juurutama. Kerkis esile ka uusi teooriaid. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest. Teisalt sisaldus tema töös
annaabi.ee 
