...... 2 Lepatriinud.................. 3 Välimus.................. 4 Paljunemine.................. 4 Tuntus.................. 5 Kokkuvõte koos toiduahelaga.................. 6 Kasutatud kirjandus ja pildid.................. 7 Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi.
Lepatriinulased Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu kattetiivad on punast või oranzikat värvi millel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine
lepatriinu Tutvustus Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 5200. Eestis elab neist 51 liiki. Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest).
Lepatriinu Referaat Koostanud: oma nimi Koht ja aasta Sissejuhtaus Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad. Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud. 1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana
Lepatriinulased · Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. · Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude toitu. · Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks.
Lepatriin · Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. · Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Lepatriinul on 6 jalga. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. · Erkpunane värvus on hoiatusvärv,mis näitab mittesöödavust. · Lepatriinu eritab vastiku lõhna ja maitsega mürgist ainet. · Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes.Kuid nad vajavad ka toitumiseks õietolmu ja nektarit. · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude põhitoitu, mis on lehetäid.
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
