Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988. Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eestis vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefonihääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991. Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos, esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Uzgorodi lähedal, esimene mitmepäevajooks Nõukogude Liidus joosti 22.-27. oktoobril 1967 Valgast Käärikule, üleliidulised võistlused Eestis: esivõistlused peeti 1969 Otepääl ja 1973 Võrus, meistrivõistlused 1984 Tartus, karikavõistlused 1978 Tammeveskil ja 1988 Võrus; maailmakarika osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral:
septembril 1991. Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused o-jooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, individuaalsed Eesti meistrimedalid võitsid Riola Koppel ja Ülle Rooba (Kerem-Mõistlik), võistkonnavõidud said Tartu orienteerujad. Esimene Eesti o-suusatamise MV toimus 14. veebruaril 1960 Elvas märkesuusatamises, meistriteks tulid Madis Aruja ja Leili Ruto (Saarse). Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos (parim meesvõistleja oli Ago Vilo). Aastatel 1960-1999 võistles Eesti koondis tiitli- ja maa-võistlustel kokku 196 korda, MK osavõistlustele on Eesti saatnud oma orienteerujaid 71 korda. Esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Ugorodi lähedal, Eesti võitis kolm esikohta neljast. Esimesed ametlikud NLiidu meistrivõistlused peeti 4.-6. augus-til 1981 Karjala kannasel Viiburis, kus teatemeeskondadest oli parim Eesti kolmik
mujalgi, nt Karjala Soome NSV-s, mitmetes oblastites jne, see ei olnud ainult Eestile omane, Eesti küsimus oli lihtsalt vormistatud kõige kõrgemal tasemel. Miks Eesti selleks näidiseks sattus, aga mitte Leedu, kus natsionalismi vohamine oli hoopis ulatuslikum. · Eesti NSV "süüasi" Kremlis ja selle taustategurid: Eesti seotus nn Leningradi süüasjaga - selle käivitas Malenkov koos Beriaga. Karotamm oli väga tihedalt seotud Leningradiga. Seega võib siin olla väga selge põhjus, miks näidispuhastus just Eesti kasuks osutus. Läti ja Leedu juhtidel nii tihedat kontakti Leningradiga ei olnud. Karotamm oli Moskvas tuge saanud Andrei Stanovilt, see sama Malenkov, kes 50. aastatel asju otsustas, oli selgelt Stanovi vastu, aga mingeid kirjalikke dokumente selle kohta ei ole. võimuvõitlus Eesti NSV võimuladvikus Eesti NSV "süüasi" kui näidispuhastus
julgeolekuorganitega, temast saab ka täitevvõimu liinis väga oluline figuur. Kindlasti on tema üks kõige tõhusamaid administraatoreid pol ladvikus. Bulganin oli 30ndatel parteitööl, sõja ajal tegutses erinevate rinnete poliitvalitsuses, sõja järel saab temast üks Stalini lähimaid abilisi sõjaväeküsimustes, ka kaitseminister. Sõjaväelastele see ei meeldinud, kuna Bulganini enda väejuhi võimed olid kehvad. Voznessenski, Ždanov, Kuznetsov olid seotud Leningradiga, on kõik tulnud Moskvasse Leningradist. Ždanov ja Kuznetsov põhiliselt partei liinis tegutsesid, Voznessenskist sai üks olulisemaid tegelasi sõja ajal NL maj juhtimisel, sõja järel NL Plaanikomitee esimees. Nemad moodustasid Leningradi grupeeringu tuumiku. Malenkov oli 30ndatel KK aparaadis tööl, tema valdkonnaks oli kaadripoliitika teostamine. Sõja ajal tõuseb ta poliitilisse ladvikusse ning sõja järel saab temast ka üks Stalini lähimaid kaasvõitlejaid
annaabi.ee 
