Isa küll andis lõpuks noortele loa abielluda, kuid siis oli juba hilja- Violetta oli surmavalt haigestunud. Ma polnud kunagi varem klassikalist ooperit näinud ja ma ei ole sellise muusikastiiliga kuidagi seotud. Siiski arvan, et oskasin ooperit nautida. Mulle meeldis olla viisakas õhkkonnas, see oli omamoodi huvitav proovida olla “suurte inimeste moodi”. Etendus kestis kaua, kuid mitte hetkekski polnud mul igav või selline tunne, et tahaks koju minna. Minu lemmiktegelaseks jäi Alfredo. Tema võitlus oma armastuse pärast oli imetlusväärne. Mul oli temast kahju, sest tema oma isa võttis talt käest ära ta eluarmastuse. Ma saan aru, et see oleks perekonna mainet kahjustanud, aga jumal hoidku, laske armastajatel armastada! Minu lemmikkohaks peab olema “Joogilaul”. See tekitas minus kohe hea tuju ja see oli üks väheseid rõõmsaid kohti ooperis. Ma kujutasin ette olukorda, kus mina oleks Alfredo olukorras- suurel pidustusel, ilma
juurde lisatud, mõned ära võetud ja osadel nimed ära muudetud. Ka ,,Faust" oli üks väga raskesti loetav raamat. Kõige sarnasemad tegelased olidki Woland ja Mefistofeles. Vahe oli ainult selles, et üks oli koer ja teine kass. Mõlemad nad soovisid ka halba. Kõige erinevamad tegelased nende kahe raamatu vahel olid minu jaoks Margaritad. Bulgakovi loodud Margarita on palju tugevam, kes suudab võidelda oma armastuse eest ja valmis tegema selle nimel kõik. Autori enda lemmiktegelaseks tundub olevat Woland. Ta on teda väga hästi kujutanud ja loonud temast väga huvitava ja mitmekülgse tegelase. Tundub nagu ta oleks valinud Wolandi Moskva valitsejaks. Kõik, mida Woland ütleb või teeb, saab ka teoks. Autor proovis ka näidata, et pole olemas sellist üldini halba ja negatiivset inimest nagu tema saatanat, Wolandit. Inimesed tema ajal olid väga sügavalt usklikud ja kartsid kõike, mis võis kasvõi
Minu arvamus Olin väga positiivselt üllatunud, kui astusin Ugala teatrimajast pärast etenduse lõppu välja. Kuna tegemist oli ajaloolise näidendiga, olin kartnud, et see võib muutuda igavaks ning mu tähelepanu võib hajuda. Kuid ,,Linnapea" oli huvitav. Eriti meeldis mulle teose fantaasiamäng Paadimehe ja inglitega ning lavakujundus - väikesed pingisuurused majad, nagu raekoda, kohtumaja ja linnaelanike kodud, lossivaremed mäe otsas ning kaldasse lükatud paat. Minu lemmiktegelaseks oli Tanel Ingi mängitud Gustav Seen, kes oli karismaatiline, kangekaelne ning tegus noormees, kes tegi kõik, et suruda enda ideed linnavalitsuses läbi.
Minu meeliskangelane teoses ,,Jumalaema kirk Pariisis" Teoses oli erinevaid tegelasi. Kõik nad aga arenesid, muutusid teistugusteks, kui nad algul olid olnud. Positiivsetest tegelastest said negatiivsed ja negatiivsetest positiivsed. Seega on üht kangelast otseselt raske valida. Kuid siiski oli üks tegelane, kes oli hea ning meeldiv algusest lõpuni, ning selleks oli Esmeralda. Seetõttu valiksin oma lemmiktegelaseks justnimelt tema. Esialgu tundus, et kangelaslikke tegelasi on palju. Oli ju Claude Frollo päästnud Quasimodo leidlaste sõimest ning kasvatas teda kui oma venda, vaatamata tema inetule välimusele. Ning oli ju kapten Phoebus päästnud Esmeralda röövijate küüsist. Kuid nage hiljem välja tuli, olid need kõigest mõningad kangelaslikud teod muidu igati ebameeldivate tegelaste poolt. Claude Frollo
Aina enam inimesi on niiöelda eluaegsed üliõpilased, kes kulutavad ülikooli uksi terve elu. Iga inimene õpib kogu elu. Seetõttu leiangi, et noortel tasuks mõnikord vanemaid inimesi kuulata. Vaatamata põlvkondade vahelistele erinevustele, on inimesed siiski väga sarnased ning tõesti tasub õppida kui mitte sõprade-tuttavate siis vähemalt sugulaste kogemustest, sest need on inimesed, kellega ollakse kõige rohkem sarnased. Minu lemmiktegelaseks oli Kurat, kes tundus väga sümpaatne ja intelligentne. Eriti meeldis mulle lihtsus ja otsekohesus, mis Mefistofelese karakteri puhul väljendus. Ta oli oma seisukohtades väga realistlik, näiteks väites, et inimese elu on maailma mastaabis võrdne rohutirtsuga. Selle juures ei tohi muidugi unustada, et ka igal rohutirtsul on maailmas mingi ülesanne. See, et Jumal ja Kurat nii hästi läbi said oli samuti huvitav.
Lolita jääb haigeks ning kui Humbert tedapäev hiljem haiglasse vaatama läheb, on tüdruk kadunud. Aastaid hiljem saab Humbert Lolitalt kirja, kus selgub, et tüdruk on abielus tolle sama mehega, kes neid ringreisil jälitas. Humbert otsib nad ülesse ning tapab Lolita abikaasa ning ta vahistatakse. Nii Humbert kui Lolita surevad sel samal aastal- Humbert vanglas, paar päeva enne oma kohtuprotsessi ja Lolita sünnitades. Minu lemmiktegelaseks oli 12-aastane Dolores Haze ehk Lolita. Tal olid kastanpruunid juuksed, meekarva nahk, õblukesed õlad, lohkus kõht ja poisiliku reied. Iseloomult oli tüdruk naiivne, pirtsakas, kaval ja kiirelt muutuvate tujutega. Lolital oli justkui mitu nägu vahel pirtsutas nagu väike laps aga kui vaja, oskas täiskasvanud mehe enda sõrme umber keerata. Ta teadis kuidas, millal ja milliseid nuppe vajutada, et Humbert teeks nii nagu tema tahab.
Ja taas tuli ema appi, tuli kähku ja tasuta, otsis sahtlist puhtamat lappi, nühkis kuivaks tal kasuka, korjas veeloigu põrandalt pange ja lohutas: ,,Kõik on ju hea! Ära tühjast norgu veel lange. Nüüd end reipasti tööle sea." .../ . Kui ma olin väike, siis mulle meeletult meeldisid Krõlli lood, lugesin neid ikka ja jälle, mitu korda ühte ja sama juttu. ,,Krõlli värviraamat" ja ,,Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" olid mu lemmikud. Ma arvan, et Krõll oli paljude laste üheks lemmiktegelaseks, tema jutud on õpetlikud ja samas lõbusad. ,,Onu Ööbiku ööpäev" , mis ilmus aastal 1998, sisaldab mitmeid Ellen Niidu jutte, nagu ,,Pille-Riin ongi siin", ,,Triinu ja Taavi jutud", ,,Onu Ööbik Öösorri tänavast", ,,Aabitsajutud", ,,Pille-Riini koduteater", ,,Triinu ja Taavi taskuteater". Selles kogumikus on palju lühijutte nendest tegelastest, kellest on olemas ka eraldi raamatud. Ma pole seda kogumikku tervenisti läbi lugenud, kuid julgen soovitada kõikidel
külge sättinud. Päris sisimas. Mis selle lipiku peal seisab?" /-/ Sellest lõigust tuleb minu meelest väga hästi välja see, kuidas Theodor oskas inimesi läbi näha ja samas nendega siiski viisakalt suhelda, austavalt ära öelda ja mitte langeda madalae ja hakata loopima solvanguid. Theodor oli alati täiesti rahulik, kuid samas kindlameelne ja teadlik oma soovide ja plaanide suhtes. Lemmiktegelane Minu lemmiktegelaseks osutus raamatu peategelane, Theodor, 30-ndates mees, kes oli keskmise, leebe Rootsi mehe välimusega, ta oli neutraalne samas mõtlev ja alati rahulik. Vahest võis tekkida mulje, justkui Theodor ei mõistnud olukordi, või ei suutnud neisse süveneda, jättis juhmi mulje, seda just siis, kui on pingeline olukord, milles murduks pea iga inimene, siis Theodor lihtsalt vaatas ja küsis siis mõne küsimuse stiilis ,,Aga miks nii ?".
Hiljem on ta öelnud, et ega talle väga koolis käia ei meeldinud. Rupert mängib kitarri ja tema lemmik muusikastiil on klassikaline rokk. Üks Ruperti lemmikbände on Arctic Monkeys. Rupertil on kaks eeslit: Shakespeare ja Pandora. Veel on tal minisead Stanley ja Oscar. (RupertGrintBiography 2014; Wikipedia 2014) Rupertile väga meeldisid J.K. Rowlingu Harry Potteri raamatute seeriad ja ta oli nende suur fänn. Tema lemmiktegelaseks oli punepäine Ronald Weasley. Kui ta nägi reklaami, et on kuulutatud välja konkurss Harry Potteri filmi osatäitjate kohtadele, otsustas ta proovida. (Wikipedia 2014) Ta sobis mängima üht Harry Potteri parimatest sõpradest Ronald Weasleyt, sest nad mõlemad on punapäised, mõlemad kardavad ämblikke, armastavad magusat ja tulevad suurest perekonnast. Ta saatis ennast tutvustava kirja ja endast pilte. Paar kuud hiljem, kui ta polnud veel vastust saanud, leidis ta, et võiks video saata
Tegelikkuses see aga nii ei olnudki ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin oodanud. Pärast esimese osa lugemist tuli isu nad kõik läbi lugeda ja nii ma ka tegin, käsitlengi siin kogu pentaloogiat ühe teosena. Esimeses osas tundsin ma kohati ehedalt ära sellise maaelu, millest mulle mu vanaisa rääkis, kui ta lapsepõlves (ehk siis teise maailmasõja päevil) metsade ja soode vahel elas. Just see raskesti haritav maa, meeletu töörabamine näiliselt mitte millegi nimel. Lemmiktegelaseks pean ma enda jaoks kindlasti Oru Pearut, ilma temata oleks see raamat olnud palju igavam ja liialt masendav-filosoofiline. Ma usun, et see teos oleks vajalik lugemine igale õigele eestlasele. Teine osa räägib ju tegelikult Treffneri Gümnaasiumist, seega juba see seob mind selle raamatuga tihedalt. Lisaks muidugi on selles osas just taoline armastus, mis ma isegi, olles samaealine kui peategelane Indrek, läbi olen värskelt elanud. Ma tunnen, et selles osas ma
annaabi.ee 
