Otepää harrastada golfi, jahindust, ratsutamist, Vaatamisväärsused Otepääl suusakeskus on kindlasti paljude kalandust jne. Samuti on Otepääl palju lemmikkohaks talvises Eestis. veespordiga tegelemise võimalusi ning ka seikluspark, kus saab pere või sõpradega Otepää suurimaks vaatamisväärsuseks lõbusalt aega veeta. on kindlasti sealne imeline maastik ja Picture 2 loodus. Kuid seal on ka kauneid ahitektuurilisi
Mulle meeldis olla viisakas õhkkonnas, see oli omamoodi huvitav proovida olla “suurte inimeste moodi”. Etendus kestis kaua, kuid mitte hetkekski polnud mul igav või selline tunne, et tahaks koju minna. Minu lemmiktegelaseks jäi Alfredo. Tema võitlus oma armastuse pärast oli imetlusväärne. Mul oli temast kahju, sest tema oma isa võttis talt käest ära ta eluarmastuse. Ma saan aru, et see oleks perekonna mainet kahjustanud, aga jumal hoidku, laske armastajatel armastada! Minu lemmikkohaks peab olema “Joogilaul”. See tekitas minus kohe hea tuju ja see oli üks väheseid rõõmsaid kohti ooperis. Ma kujutasin ette olukorda, kus mina oleks Alfredo olukorras- suurel pidustusel, ilma ettevalmistuseta selline toost öelda, see on meistriteos! “Joogilaul” vaimustas mind. Lavastaja tegi lavakujundusega väga hea töö. Koos esitajate riietustega andis see tunde, nagu ma tõesti oleksin 19. Sajandi keskpaigas, Pariisis.
isapoolsete esivanemate liinis pärandati möldriamet põlvest põlve : seda pidasid Vändra lähedal Suurejõel juba vaarisa Jaan ja vanaisa Juhan. Jannseni ema, kangur Agnese tütar oli pärit Kuldkeppide suguvõsast Suure-Jaani kihelkonna Vastemõisa vallast, mis paiknes Vändra naabruses. Välimuselt olevat Johann Voldemar läinud tugevuselt isa sugulastesse, iseloomult ja vaimuannetelt rohkem emasse, kes armastas laulmist, oli elurõõmus ja sõnakas naisterahvas. Johann Voldemari lemmikkohaks lapseeas oli rahvarikas veskikoda, kus veskilised jahvatusjärge oodates mõnusat juttu ajasid ja nalja tegid. Veskitoas kasvas ta kokku ehtsa rahvakeelega ja talupojahuumoriga. Hiljem said need tema kirjatööde suurteks väärtusteks. Kuid juba 1826.aastal, mil Jannsen oli vaevu seitsmene, tema isa suri. Sellega lõppes tema muretu lapsepõlv. Ema läks peagi teist korda mehele ning Jannsen koos oma õdede ja vendadega pidid leppima vaesusega. Võõrasisa Jaan
Johann Voldemar Jannsen sündis 16.mail 1819 aastal Vana-Vändra vallas, kui Vana-Vändra mõisa möldril ning Tõrvaaugu kõrtsimehel Adol ja tema naisel Mallel sündis poeg, kelle nimeks pandi Jaan. Priinime Jensen sai ta paari aasta pärast. Kui ta 23-aastaselt Vändra köstriks ja kihelkonnakoolmeistriks sai, kanti ta saksa koguduse personaalraamatusse Johann Adami poeg Jannsenina. Varasemas lapseeas oli ta lemmikkohaks rahvarikas veskikoda, kus veskilised jahvatusjärge oodates juttu rääkisid ja nalja tegid. Siin kasvas ta väiksest peale kokku rahvakeelega ja talupojahuumoriga, mis said tema kirjatööde suuremateks väärtusteks. Johann Voldemar Jannsen oli 7-aastane, kui ta isa suri. Ta sai endale kasuisa, kes aga oli möldri- ning kõrtsnikuametis liiga kergemeelne ja korratu, mistõttu võeti talt 1829. a. jüripäeval veski- ja kõrtsikoht käest. Samal kevadel saadeti lapsed
kui liik. Teiseks andsid sölkuppide esiemad oma järglastele nii taltsutatud kui ka metsiku põhjapõdra, et teenida inimest. Samuti ka Mendash, kes kingib inimestele jahiõnne ja õpetab neid ka põhjapõtra taltsutama. Maailamsoo mõiste võime leida ka evenkide mütoloogaist, s.o. "sünnipaik" - det, mis on ühine nii inimestele kui ka loomadele.Evenkide keeles tähendab sõna "det" sood, tundrat, paika taigas, kus kasvab palju sammalt ja mis on põtrade lemmikkohaks. Sellest tuletatud sõna "detur" tähendab kosmilist peajõge, mis - nagu arvatakse - voolab läbi kõigi kolme maailma. Selgelt on näha sarnasus saami mütoloogiaga, kus mainitud müütiline jõgi eraldab inimeste maailma Mendashi omast. Selleks et pääseda Mendashi maale, pidid inimesed lausuma loitsusõnad jõele, nii nagu Mendashi abiellumisest jutustavas loos mõrsjaks valitud tüdruk tegi: Ta voolis tüki lepapuu korpa ja istus vee äärde, lepapuud ta pures, lepa koort ta
kokkusaamine oli keeruline, sest koer Pollo ei sallinud Joosepi, koer kõrvaldati, et saaks koos olla, perre võeti uus koer Muska, kuid see sallis Joosepi veelgi vähem, noortel õnnestus siiski vahel kohtuda, vahel ei saanud Liisi kodust ära joosta et poisiga kohtuda ja nii jäi vahel Joosep pikalt ootama tüdrukut, keda ei tulnudki, noorte probleemiks kujunes ka see, et Joosep pidi kroonusse minema, lubasid teineteist ära oodata, tahtsid pärast seda koos Vargamäelt põgeneda, nende lemmikkohaks kujunes palgivirn, kus nad tihti koos aega veetsid XXXIII - Indrek ja Andres ei kakelnud enam nii palju, sest Andres oli sulaseks ja Indrek sai rahulikult karjas olla - Indrek käis Antsuga tihti kalal, talle meeldis kalapüüdmine, oli kannatlik laps, meeldis istuda ja oodata, Ants seevastu oli aga kärsitum, lahkus püügilt, sest ei jõudnud enam oodata, samas kui Indrek istus tunde ja püüdis kala
sattus päris mitme õppejõuga konflikti. Sureb ka isa. Hakkasid liikuma jutud, et isa tapeti tema enda pärisorjade poolt. Isal tekkis skisofreenia. Talupoegade mässud olid tol ajal tavalised. 30ndate lõpul hukkus ka Lev Tolstoi isa samadel asjaoludel. 1841. saab Dostojevski loa elada linnas väljaspool inseneride kooli. Samal ajal hakkab ta juba aktiivselt tegelema loominguga. Tema esimesed loomingulised katsed kuuluvad näitekirjanduse valda. Ta külastab palju Peterburi teatreid. Lemmikkohaks on tal Peterburi Saksa teater, kus etendati sel ajal Schillerit. Ta vaatab ,,Röövlit" see peegeldub hiljem ka tema hilisemas loomingus. Ta vaatab ka ,,Maria Stuartit" ta kirjutab ka ise samanimelise draama, mis on tema esimesi suleproove. Autor hävitas teksti. Teine proov on ,,Boriss Godunov" samanimeline näidend oli ka Puskinil (1825). Puskin muutub neil aastail D lemmikuks. Ka ,,B. G" hävitatakse. D tõlgib 1843. aastal Balzaci ,,Eugenie Grandet"
annaabi.ee 
