Samal aastal ilmub Liivi teise loominguperioodi toodangut sisaldav ,,Luuletused". Liiv soovib omale uut kirjastajat, kuna Noor-Eesti muutis tema loomingut muutes omavoliliselt luuletustes sõnu ,,Valik on nulli väärt ja nullidega seal ka esitatakse mind." 1910. a. ilmus teos sama koostisega uuesti ka selle väljaandega polnud Liiv rahul, kuid see jäi ka ühtlasi tema viimaseks teoseks. Järgnevail aastail rändas Liiv mitmel pool rahutult ringi, peatudes pikemalt Raplas oma lellepoja juures ja 1911. a.lühemat aega Tallinnas kirjaniku Tikerpuu perekonnas. Ta põhiliseks elukohaks saab elu lõpul Plakso-Madise talu Kavastu Koosal. Liiv ei suuda enam loominguliselt tegutseda, kuid jälgib ikka veel ajakirjandust, tundes muret imperialistide üha jultunuma relvatäristamise pärast: ,,Liiga palju kapitali on riigid pannud sõjavarustutesse; militarism on arenenud viimase võimaluseni. Nii ei või enam jätkuda." 1913. a
See sobib!(hüüatab)Seenest paremat ulualust poleks teadnud soovidagi. Näib, et siin keegi ei ela. Seda parem. Jään siia, kuni vihm üle jääb. Sean enese koduselt sisse! ROHUTIRTS: Kuule, sipelgas! Kas on luba sisse astuda? SIPELGAS: Ikka sisse, ikka sisse! Mul on hea meel ,et seltsilise saan. ROHUTIRTS: Tulen peolt mängimast. Aeg on hiline ja ilm halb. Päris õnn, et võin ööseks siia jääda. JAANIUSSIKE: Olge head, lubage mul siin ööbida. Tahtsin Sammaljalale lellepoja juurde minna, aga eksisin teelt. SIPELGAS JA ROHUTIRTS: Tulge aga sisse. On hea, et valgust tuppa saame. PÕRNIKAS: Olen sattunud päris õigesse kohta. (Hüüatab) Siin on ju minusugusele hea öömaja. TIGU: Oli see aga kihutamine. (Lõõtsutab) Mul oli lähemas külas kiiret asjaajamist. Küll ma aga jooksin! Kuid keegi ei suuda üle oma jõu, eriti veel kui ta oma maja seljas peab kandma. Puhkan siin pisut, kui seltskond lubab. Siis võin jälle edasi kihutada.
1893). 1894.aastaks oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Vaimuhaigus saatis teda elu lõpuni. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Oma viimased eluaastad veetis Liiv kodutu hulkurina. Kuskil ei leidnud ta rahu oma haigele hingele. Kirjanikest sõbrad püüdsid tema seisukorda parandada, muretsedes talle rahalist abi ja peavarju. Juhan Liivi viimseks eluasemeks oli Plakso-Madise talu Kavastu-Koosal, kus ta elas oma lellepoja naise Anna Liivi hoolitsusel. Ka oma viimsel eluaastal ei loobunud Liiv rännakuist. Ta võis kümneid kilomeetreid matkata tuisu ja külmaga, hõlmad lahti ja rind paljas. Tuisk tundus talle tervendavana ja heana. Külmetuse tagajärjel kiskus raske haigus tiisikus ta 1913. a. kevadtalvel 2 haigevoodisse. Juhan Liiv suri 1.detsembril 1913. aastal. Ta oli siis 49 aastane. Haual üteldi kadunule sooje mälestussõnu
tema järglased või kui neid polnud siis keegi Taani kuningakonnast või Holsteinist. Liivimaa seis Venemaaga pidi olema formaalne, pidi olema vaid kaitseisand. Liivimaalased pidid nüüd midagi siis Venemaale maksma, aga need pidid olema vähesed ja vasalltõotused tühised. Kaupmehed võivad minna kauplema nii venemaale kui läänemaale. Magnus kohustus võitlema tsaari poolel, selleks pidid tal olema oma väeüksused 1500 ratsameest ja 1500 jalameest. Magnusele leitakse sobiv abikaasa ( Lellepoja tütar) Eufimia Vladimirnova. Kaasavaraks 5 tümbrit kulda .Kaasas oli neil suur saatkond sh oma vaimulikkond , kes elavad Karksi linnuses. Magnus saigi Karksi kingituseks 1573 aastal asusid sinna elama. Naisega savad hästi läbi, kuid suhteliselt kiiresti Magnus sureb. Peale Magnuse surma jääb naine mõneks ajaks eestisse, see vihastab aga tsaari. Palju vaieldud selle üle, millise ala Magnus tegelikult pma kuningriigiks sai. Justkui sai kogu Liivimaa enda valduseks +
annaabi.ee 
