leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati
kalasoolveega. Retseptid Odraleib 1 l vett või piima 25 g pärmi 2 kg odrajahu soola, suhkrut Pärm, sool ja suhkur segada sooja piimaga, lisada jahu. Sõtkuda tainas, lasta kerkida. Vormida leivad, lasta ahjupannil kerkida, määrida piimaga ja küpsetada. Lihtjahust rukkileib Leiva tegemiseks segati ühe pange (u 10 toopi) toasooja vee hulka umbes pool vajaminevast jahukogusest ja leivajuuretis ning jäeti rätiku või linaga kaetult sooja kohta hapnema. Leivajuuretis oli eelmisest leivateost leivanõu külge jäänud ja sealt kaabitud tainas, mis murendati kas tervenisti uue seade hulka või leotati seda ja uude seadesse lisati ainult leovesi. Järgmisel päeval sõtkuti (Lõuna-Eestis kasteti) teine pool jahust hulka ning lisati köömneid ja veidi soola. Sagedasti sõtkuti leiva sisse ka kartulid - jahu jätkuks. Tainast pidi kiiresti sõtkuma, et leib paremini ahjus kerkiks. Tainas oli valmis siis, kui see oli sile ega jäänud näppude külge kinni
kuumuses, siis 200 kraadi juures ning hiljem 180 kraadi peal lastakse leival lõpuni küpseda. Ahjust tulnud leivad määritakse õliga. Leiva kaetakse soojalt ja lastakse u 1 tund järelküpseda. 12. Juur Uue taigna hapendamise kiirendamiseks lisatakse leivajuurt nn kuivatatud kakku, mis saadakse leivaküna puhtakskraabitud taignast. 13. Juuretis Leiva juuretis on hapnenud tainas (juuretis), mis on leivataina oluline koostisosa. Sobib kasutada eelmisest leivateost üle jäänud hapnenud tainast. Juuretist võtta enne pätside vormimist. Säilib kõige paremini tainapallikesena. Juuretisepalli veeretada jahus, et sellele paks jahukord jääb (kaitseb hallituse eest). Juuretist võib säilitada külmkapis kuni kolm nädalat. 14. Taigen Taina valmistamisel on põhimõtteliselt kaks eri valmistusviisi: 1. Keedu kääritamine naturaalse juuretisega. Saadud segu peab käärima paar tundi, seejärel lisatakse jahu ja muud koostisosad ning segatakse tainas. 2
kallimate lihade hulka. Kalast söödi pikka aega kõige rohkem silku, nüüd aga lõhe ja forelli. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti tõsi, vorstilemb on eestlane ju tänapäevani, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud. Kodune leivategu on olnud eestlastele omane ammusest ajast ning ka tänaseks on kodune leivategu uue hoo sisse saanud. Samas on vahepeal paar põlvkonda, kes leivateost midagi ei tea. Rukkileib kuivatatud mustikate ja kõrvitsaseemnetega Sesoonsus ja kokkuhoid Erinevate rahvaste köögid on sajandeid tagasi kujunenud peamiselt kohalikest (kliima)oludest ning tooraine kättesaadavusest tulenevalt nii ka eesti köök. Ka erinevad usundid on rahvuskööke teatud määral mõjutanud. Vana eesti köögi juures on olulisteks märksõnadeks sesoonsus ning tooraine
Vanimad biotehnoloogilised meetodid: kurkide ja kapsaste hapendamine (piimhappebakter), piima hapendamine (piimhappebakter), juustu valmistamine (piimhappebakter, hallitusseened), pagaritoodete valmistamine (pärmseened), alkohoolsete jookide valmistamine (pärmseened). Juuretis on rikkalikult mikroobe sisaldav käärinud aine, millega kutsutakse esile käärimine. Keefiri, jogurti, hapupiima juuretiseks on piimhapebakterite kultuur. Rukkileiva tegemisel on juuretiseks tainatömp eelmisest leivateost. Keefiri tegemisel pastöriseeritakse kõigepealt piim, jahutatakse ja segatakse juuretisega. Käärimine ja valmimine toimub madalal temperatuuril. Jogurti lähteaineks on täispiim, mida hapendatakse piimhapebakterite puhaskultuuriga. Iseärasus seisneb selles, et talle lisatakse mitmesuguseid kuivaineid - puuvilja- ja marjasiirupeid, mett, nüüd ka rasvavaba piimapulbrit. Juustu valmistatakse lehma-, kitse- või lambapiimast. Juustu põhiaine - piimavalk kaseiin
riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Parim aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma. Harilikult sõtkuti tainast ikka kätega, et leib saaks valgem ja sitkem.
annaabi.ee 
