sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli – viljaterad, aganad (kõluterad, sõklad, ohted, lehe- ja varreosakesed, umbrohuseemned), kõlkad, kõrretükid – pandi kotti jahvatamist ootama. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas, kraapis kurku ja oli valus süüa. 11. Leivategu kui protsess Leivateoga kaasnevad tööd Juuretise valmistamine Juure segamine ja hapendamine Taina sõtkumine ja kergitamine Leivaahju kütmine Leivapätside vormimine ja kergitamine Juuretise võtmine säilitamiseks Leiva küpsetamine I etapp Segatakse juuretis 1–1,2 l sooja (40°C) veega. Lisatakse rukkijahu nii palju, et lusikaga segades jääb paksem hapukooretaoline mass. Nõu kaetakse käterätikuga ning pannakse 12–18 tunniks seisma. Kääritusajast sõltub leiva happesus. II etapp
Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva leiba söödi ka vähem. Leivapätsid tehti ümmargused ja suured ning need kaalusid tol ajal enamasti 612 kg. Sajandi lõpu poole küpsetati taluperes tavaliselt üks kord nädalas, valdavalt laupäeval 610 leiba korraga. Pätsid olid väiksemad ja ovaalse kujuga ning kaalusid 36 kg. Suvel, kiirel tööajal oli veel 19. sajandi lõpus igal pool kahe nädala jagu leiba ees. Ahju köeti vaid kord üle nädala leivategemiseks
Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva leiba söödi ka vähem. Leivapätsid tehti ümmargused ja suured ning need kaalusid tol ajal enamasti 612 kg. Sajandi lõpu poole küpsetati taluperes tavaliselt üks kord nädalas, valdavalt laupäeval 610 leiba korraga. Pätsid olid väiksemad ja ovaalse kujuga ning kaalusid 36 kg. Suvel, kiirel tööajal oli veel 19. sajandi lõpus igal pool kahe nädala jagu leiba ees. Ahju köeti vaid kord üle nädala leivategemiseks
on elama asunud. Smuuli preemiaga 1985. aastal ära märgitud "Maaleib" ei ole üksnes üks tähtteoseid eesti lastekirjanduses, vaid oluline märk kogu meie kultuuriloos: nii põhjalikult, sealjuures andeka, lapselähedase vaatenurga alt ei ole keegi uurinud ning raamatusse talletanud tänaseks UNESCO kaitse alla võetud Kihnu kultuuri. Jõgisalu oli algselt plaaninud pealkirjaks "Kaapekakk", mis tundus kirjastusele liiga kergekaaluline, kuigi sõna kõlab ilusti. Tegu oli ju tõsise leivateoga, mis saarel senini au sees, ja nii see uus pealkiri tuligi. 1987. aastal Üleliidulisel lastekirjanduse võistlusel tunnistati ,,Maaleib'' Nõukogude Liidu parimaks lasteraamatuks. 16 ,,Kihnu ning Manõja'' - Tallinn Maalehe raamat 2001, toimetaja Rein Ülevaino. Raamatus kirjeldab kirjanik Kihnu eluolu ja loodust. ,,Meri põlõm'te paljas vesi: Kihnu arhipelaag'' - Kirjastus Ilo 2006
annaabi.ee 
