,,Island on tule ja jää maa." Island Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Sotimaa ja Norra vahel. Riigi pealinn on Reykjavík. Rahvusköök Paljud Islandi rahvustoidud on valmistatud mädandamise ja hapendamise teel. Peamiselt kasutatakse kala ja lambaliha. Islandi leib Traditsiooniline Islandi rukkileib koosneb rukkijahust, täisteranisujahust, soodast, hapupiimast ja siirupist. Küpsetamiseks kasutatakse maasisest soojust. Leivatainas pannakse papist piimapakki ja viiakse Leivamäele. Leivamäel on igal perekonnal oma leivaauk. Leiba küpsetatakse maa sees 24 tundi. Loodus Island on tuntud väga mitmekesise looduse poolest. Tuntumad turismiobjektid on vulkaanid, fjordid, geisrid ja kuumaveeallikad. Tänan kuulamast!
Seda nimetati jõululeivaks ehk kuhjaga leivaks.Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe või võtmega märgid sisse. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris. Tehti sageli odrajahust. Näärikakud olid ümmarguse kujuga. Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti
Uusaastahommikul jagati samuti loomadele leiba, et kariloomi ei ohustaks haigused, et kellegi paha silm ei hakkaks peale ja hundid ei saaks loomi puutuda. Paiguti on isegi kolmekuningapäeval loomadele lauta leiba viidud. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Pärnu-Jaagupis ennustati mõrsjapaari tulevikku järgmiselt. Tulevane noorik pidi kastma leivataina ja jätma selle kerkima. Mida kõrgemale leivatainas astjas kerkis, seda kestvam pidi kooselu tulema. Kui tainas astjas koguni üle ääre ajas, pidi noorpaar edaspidi elama aina õnnes. Kerkinud tainast voolis pruut leivapätsid, mis ahju küpsema pandi. Kui nüüd leivad ahjust välja võeti, siis uuriti hoolega pragusid leibades. Kui neid oli küpsemisel palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmatraditsioonis oli leib tähtsal kohal. Nii seisis päts leiba kogu pulma aja söögilaual. Seda ei puutunud mitte keegi
Nii jäi küna seintele mingil määral vana juuretist, et uus leib paremini hapneks ja kääriks. Kokkukaabitud kaapest tehti nn. kaapekakk (minileib), mis pandi kaljatõrde likku kaljale rammuks ja maitseks. Kui aga leivategemise vahe oli 2-3 kuud, tuli küna enne tarvitamist põhjalikult keeva veega puhtaks küürida. Sama tehti ka siis kui võeti kasutusele uus leivategemise nõu. Leivategemise eelõhtul toodi aidast vakaga jahu ning leivanõu tuppa sooja, et leivatainas kiiremini käärima hakkaks. Sooja toodi ka juuretis (hapu tainas eelmisest leivataignast). Hapu leivatainas Kõigepealt valati leivakünasse toaleiget vett. Sellesse peenestati leivajuuretis ning siis segati puumõla või -kulbiga kuiva rukkijahu, nii et tainas oli parajalt paks. Ühe liitri vee kohta läheb tavaliselt head kuiva jahu 1,5 - 1,7 kg. Sellest kogusest segati taignaks esialgu vaid pool. Valmis tainas tehti käega pealt hästi siledaks, riputati paks
Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru.
annaabi.ee 
