Töölisklassi inimesed, kes kasutavad tööl palju füüsilist jõudu, söövad khasit, sest see annab palju energiat. Khasi on tummine leem, mida keedetakse lehma sisikonnast ning millele pakutakse juurde küüslauku. Pariisis pakutav sibulasupp on sama sorti, mis Tbilisis pakutav khasi. Gruusia laual on alati leib. Ilma selleta ei saa midagi süüa. Lavasikujuline nisujahust Gruusia leib (puri) valmib saviahjus (tone), mille põhja tehakse lõke ja kui söed on 5 parajad, visatakse leivataignast parajaks vormitud pätsid ahju siseküljele. Peale lihtsa leiva on Gruusia laualenamasti erinevad hatsapurid ehk tavaliselt juustutäidisega suured pannkoogikujulised pirukad. Igal maakonnal on oma eriline hatsapuri. Pidulaual kõige tavalisem on imeruli hatsapuri ehk Imereti maakonnast pärit pannkoogikujuline imeruli juustuga hatsapuri. Hatsapurit võib süüa iga päev ja hatsapurid asendavad igasuguseid võileibu ja hamburgereid. Kiirtoiduputkade asemel on igal tänavanurgal mitu
See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest peenema jahvatusega jahu kasutamisega ja erilise kujuga. Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas oli kaer aga rukki kõrval kaua põhiline toiduteravili
Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut
Kokkukaabitud kaapest tehti nn. kaapekakk (minileib), mis pandi kaljatõrde likku kaljale rammuks ja maitseks. Kui aga leivategemise vahe oli 2-3 kuud, tuli küna enne tarvitamist põhjalikult keeva veega puhtaks küürida. Sama tehti ka siis kui võeti kasutusele uus leivategemise nõu. Leivategemise eelõhtul toodi aidast vakaga jahu ning leivanõu tuppa sooja, et leivatainas kiiremini käärima hakkaks. Sooja toodi ka juuretis (hapu tainas eelmisest leivataignast). Hapu leivatainas Kõigepealt valati leivakünasse toaleiget vett. Sellesse peenestati leivajuuretis ning siis segati puumõla või -kulbiga kuiva rukkijahu, nii et tainas oli parajalt paks. Ühe liitri vee kohta läheb tavaliselt head kuiva jahu 1,5 - 1,7 kg. Sellest kogusest segati taignaks esialgu vaid pool. Valmis tainas tehti käega pealt hästi siledaks, riputati paks jahukord peale ning kaeti puhta rätiku või linaga. Künale asetati kaas ja jäeti siis sooja kohta hapnema
Nagu ammustel aegadel, nii on ka praegu laatade ja vabaõhuürituste populaarseks osaks väliköögid. Pakutakse verivorsti, mitut liiki praevorstikesi, kotlette, värskelt praetud lihalõike. Suuremate ürituste kõige atraktiivsemaks osaks võib kujuneda härjaküpsetamine. 41 Lángos oli kunagi leivaküpsetamise ,,kõrvaltoode". Algselt nimetati nii neid pisikesi suutäisi, mida küpsetati leivataignast näpistatud väikestest taignatükkidest koldesuu lähedal leegi ääres. Tänapäeval tähendab lángos maitsvast pärmitaignast valmistatud ja tulises toiduõlis küpsetatud suutäit. Valmis lángos'i maitsestamiseks on aga palju võimalusi (hapukoor, riivjuust, küüslauk). Pannkoogid ei kuulu just iidsete ungari toitude hulka, kuid neid on Ungaris valmistatud juba aastasadu. Pannkoogitaigen on kas magus või soolane. Magusaid pannkooke serveeritakse järelroana ja täidetakse moosi,
annaabi.ee 
