Eesti söögikombed 18. sajandil Jelizaveta Kuznetsova Anastassia Zavjalova 105MRA/2013 Eestlaste toit Talupoja toit oli kesine ja ühekülgne. Leivale lisati harilikult aganaid (teravilja kestad ning peenemad õisikute ja lehtede osad), kuid sageli tuli aganaleivastki puudus kätte. Seepärast suhtuti leivasse suure lugupidamisega. Juhtus leivatükk maha kukkuma, tuli see üles võtta ja leivale suud anda. Kuni kartulit Eestis veel ei kasvatatud, kasutati toiduks põhiliselt naerist, kapsast, Lääne-eesti. teraviljad Tangupuder oli rituaalne toit. See oli seotud esivanemate austamisega, putru viidi hingedele. Tangupuder oli
Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavara üle talve ära elada, sest "ega kõik päevad ei pole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad". Seetõttu peeti toiduvarude üle range arvestatust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et "kui sügisel on suured söömad, siis kevadel teed teised". Tõnisepäeval, 17. jaanuaril, kui talv oli "harja peal", pidi olema "leib pooleks ja põhk pooleks." Leib Leivasse kui kogu toidu sümbolisse suhtuti suure vaeva ja raske tööga ja selle saamine polnud sugugi kindlustatud. Seetõttu oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. Tolle aegne retsept leiva küpsetamiseks: 1. too aidast jahu. 2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda. 3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima 4
lõpetamist toetav 27 X Tänab, kannab kontakti lõpuni välja 28 X Kutsub tagasi etc Punkte KOKKU: 62 LISAKS kommentaarid/arvamus: Hinnatav nr.2 on endas kindel. Räägib küll väga vaikselt ja pahatihti ei saa ka aru mis ta seal oma ette pobiseb. Samas on aga väga meeldiv teenindja Suhtub klientidesse, kui oma leivasse(mida nad ongi). Peaks harjutama tiktsiooni ja kehahoiakut jälgima. Pigem flirdib kliendiga kui võtab teda kui indiviidi. Jääb mulje, et tall on kogu aeg kiire, et miskit on vaja mujal ära teha. ................................................................................. Hindaja/EKSPERT: ............................................... VaatlusÜLESANNE 3: Vaatle ja hinda järgmise tabeli abil vähemalt kolme töökaaslase suhtlemiskompetentse.
· Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte. · Uut leivapätsi ei alustatud kunagi õhtul, kuna arvati, et õhtune leib kahaneb, hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind. · Leivapätsi asetamine lauale kumer pool allpool ennustas majaperenaise surma. · Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. · Leiva otsast lõigatud esimese kannika nimetuseks on kasvukannikas. Selle söömine aitas lastel suureks kasvada ja tüdrukutel suured rinnad kasvatada. · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb.
Koolileiva projekti patroon on proua Evelin Ilves. Koolileiva ja leibade kohta loe täpsemalt Eesti Leivaliidu kodulehelt www.leivaliit.ee 12 RUKKILEIBA ON EESTLASED ALATI SÜGAVALT AUSTANUD Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma.
» küsis Jaanus murelikult. «Leiba . . . tükike leiba! . . . Ma olen nälginud,» surus poiss järk-järgult rinnast välja. Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie 73 hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale. «Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha. «Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse. «Ei sa siis kõike tohi ara süüa.» Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa. «Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.» «Aga, pai Jaanus . . . » «Anna siia. Pärast võid jälle süüa.» Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi ja ütjes: «Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis sulle on juhtunud.»
annaabi.ee 
