kuna avaasulaid sellest perioodist praktiliselt kaevatud ei ole. See võib olla tingitud ekstensiivsest põlluharimisest. Kindlustatud asulate uurimine sai alguse Asvast Lõuna-Saaremaalt, mispärast on taoliste asulate kultuuri nimetatud vahel Asva kultuuriks. Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik. Leitud on enam kui 32 000 savinõukildu. Mis puutub surnutele kalmesse kaasa antud panustesse, siis mandriga võrreldes ilmnevad Eesti saarte leiumaterjalis teatud erinevus. Üldiselt kalmete leiud sel perioodil suurenevad. Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust; raudkäevõru; mõõk ja nuga. Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja alguses Eestis rauda tundma, kuid see ei omanud igapäevaelus veel erilist tähtsust. Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad
eelkõige tekstiili halb säilumine, mistõttu kangast leitakse enamasti vaid kohtades, kus see puutus kokku säilitamist soodustava pronksiga. Selles osas aitab meid muistsete eestlaste komme kaunistada rõivaid pronksspiraalide või rõngakestega. Tekstiili võib olla säilinud ka näiteks pronkssõlgede ja ehtenõelte all. Öeldu kehtib siiski vaid laibamatuste puhul. Põletusmatuses ei säilu tekstiil mõistagi kunagi. Matustes leituiga sarnased ehted linnuste ja asulakohtade leiumaterjalis viitavad sellele, et surnud maeti enam-vähem samasugustes rõivastes ja ehetes, mida nad pidulikel puhkudel kandsid ka eluajal. Hilisemast ajast on samas teada, et läänemeresoome naiste riietus varieerus väga oluliselt sõltuvalt naise east, abielulisest staatusest ja laste olemasolust. Omaette küsimus on, kas naised maeti sellises riietuses, mida nad vahetult surmale eelnenud ajal kandsid või näiteks pruudirõivastes. Lapsena surnud tüdrukute matustes leitakse üldjuhul siiski hoopis
erinevustele. Vaadates läbi säilinud aruanded ja kaevamiste materjalid, torkab silma, et ümmarguse kivipiirdega kalmed, mida Lõugas käsitles kui kivikirstkalmeid, mille külge hiljem olevat rajatud nelinurksed tarandid, ei omanud kirstu kivipiirde keskosas. Ka pole vähemalt praegustel andmetel võimalik välja tuua selget ajalist erinevust ümmarguse piirdega kalmeosast ja nelinurksete piiretega kalmeosast saadud leiumaterjalis. Ebakorrapärased "tarandid", mis kiviringi või ringe ümbritsesid, olid tihtipeale mitte nelinurksed, vaid ovaalsed või koguni ümmargused ning kogu konstruktsioon tervikuna erines lausa silmatorkavalt rooma rauaaegsetest tarandkalmetest. Erinevused tarandkalmete ja väikeste tarandikega kalmete vahel avaldusid ka siseehituses ning teatud määral matmiskombestikus.
valmistati nooleotsi tulekivist. Pronksi kõrval valmistati veel ka kivist odaotsi. Samuti tuli ratastega vanker. Pronksi kasutuselevõtt arendas kõiki majandusharusid, eriti oli see tuntav põllumajanduses, kus töö kulu vähenes viiekordselt. Sel järgul leidis aset karjakasvatuse eraldumine põllumajandusest. Ühiskond muutus, tuli sotsiaalne ebavõrdsus. Viimast esines kahtlemata juba varem, ent nüüd joonistus see selgelt välja leiumaterjalis. Ida-Euroopa stepis ja Lõuna-Siberis kujunesid pronksiajal välja rändkarjakasvatajad, kes avaldasid ajaloole mõju kuni 13. sajandini. Euroopa pronksikultuuri kujunemisel oli tähtis osa Kreeta saarel. Seal alguse saanud kultuuri nimetatakse Kreeta ehk Minose kultuuriks (dateering u IIIII at eKr). Kultuur sai alguse 3000 või 2800 eKr ning lõppes u 1400 või 1200 eKr. U 2500 eKr oli kultuuril õitsenguperiood,
annaabi.ee 
