2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus 1811. aastal Eestimaa rüütelkonna poolt vastuvõetud, kuid alles 23. mail 1816
Balti kubermangudes, so Eesti- ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist
muinaskeskustest ning seega võib eeldada nende kaalude Skandinaavia päritolu. Eesti- ja Liivimaa kaalusüsteem sarnanes vene omaga, mille aluseks oli grivna e. nael - 409,5 g. Sõna nael tähendas algselt ka päsmeri kaaluühikut - marka, mida tähistati margapuu varresse löödud naeltega. Nii Lätis kui ka Liivimaal oli kasutusel 13. sajandil riia nael. Läbi Baltimaade levis teistesse Läänemere riikidesse ja kaugemalegi vene kaaluühik leisikas ~ 20 naela. Sama kehtis ka perkovitsi e. kaalu kohta (20 leisikat). Pikkusmôôtudest oli muinasajal tuntud Ojamaa küünar ja kuivainete môôtudest külimit, mille môôt maakondade kaupa erines. Muinasajal puudus vajadus vahemaade mõõtmiseks, kuna inimesed olid üsna paiksed. Môôdustik vanal Liivimaal rajanes suurel määral maa pärisrahvaste juures kasutusel olnud kaalu- ja mõõdusüsteemile. Iga linna mõõdustiku levikuala langes kokku tema majandusliku tagamaaga
Balti kubermangudes, so Eesti ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist.
annaabi.ee 
