kirjandusega raamatukogu, tänu millele puutus ta juba varases lapsepõlves kokku erinevate filosoofia suurkujude raamatutega. Ta sai oma isa endises ülikoolis bakalaureuse kraadi filosoofias detsembris 1662, 14aastaselt. Magristrikraadi sai ta 7. veebruaril 1664. 20aastasena, avaldas ta oma esimese raamatu. Tema järgmine eesmärk oli saada magristrikraad õigusteadustes, kuid Leipzigi ülikool ei võtnud tema avaldust vastu. Seejärel lahkus ta Leipzigist. Siis õppis ta Jenas ning seejärel Altdorfi ülikoolis, kust ta sai magstrikraadi ja loa tegutseda õigusteadustega. Ta loobus akadeemilisest karjäärist ja astus selle asemel Frankfurdis parun Boineburgi teenistusse, jätkates samal ajal juuraõpinguid ja rahuldades oma huvi füüsika, eriti liikumise vastu. Tema tööülesanded paruni juures vaheldusid; ta oli sekretär, raamatukoguhoidja ja isegi poliitiline emissar. 3
1869. a. sügisel Tallinnas eksamitel olles võttis ta muusikatunde. Hoolimata väheseist majanduslikest võimalusist püüdis ta edasi õppida. 1871. a. õnnestus K. A. Hermannil saada kooliõpetaja koht Peterburis. Seal uuris ta võimalusi klaveriklassi pääsemiseks. 1873. a. jättis ta Peterburi, tuli Tartusse ja lõpetas 1874. a. eksternina gümnaasiumi. 1875. a. asus ta õppima Tartu ülikoolis usuteadust, mille katkestas ning astus 1878. a. Leipzigi ülikooli keeleteaduskonda. Leipzigist käis ta juhatamas II üldlaulupidu 1879. a. Lõpetanud 1880. a. ülikooli filosoofiadoktori kraadiga, alustas ta Tartus aktiivset tegevust ühiskondliku ja kultuurielu avaral rindel. 1882. a. sai K. A. Hermannist J. V. Jannseni ajalehe "Eesti Postimees" ja 1886. a. "Postimehe" toimetaja. 1889. aastast oli ta Tartu ülikoolis eesti keele lektor. Ühte oma tähtsamat ülesannet nägi ta kooride varustamises noodiliteratuuriga. Ta hakkas välja andma "Eesti
ta, et pole kunagi varem midagi nii kaunist näinud. Seinal rippus kunstniku maal tema armastatud naisest, kes oli juba elavate seast lahkunud, kuid nagu Fritz ütles, siis tema hing elab ikka temaga. Kogu unistuste toas valitses mõnus mahe valgus ja imeline lõhn... Kuid ühel päeval saabus külla Ernst, kunstniku parim sõber. Kui aga tema Elisabethi nägi, tekkis nende noorte vahel midagi erilist. Kuid varsti tuli Ernstile Leipzigist teade, et talle pakutakse seal tasuvat tööd, ja siis jättis ta Elisabethiga hüvasti ja läks... Leipzigis kohtas Ernst üht võluvat naist Lannat, kellega Ernstil läks asi paljast sõprusest palju kaugemale ja Elisabeth ununes. Justkui mingist unest ärgates tuli talle meelde kodulinn, onu Fritz ja Elisabeth ning ta otsustas koju tagasi sõita, aga see katse ebaõnnestus ja ta oli taas Lanna mõju all. Kuid siis juhtus midagi väga ootamatut! Kunstnik Fritz suri...
1720. aastal suri Bachi naine ning poolteist aastat hiljem abiellus ta trompetisti Anna Magdalenaga. Kokku sündis Bachil 20 last, kellest pooled surid juba lapseeas. Viimastel aastatel tundis Bach üha vähem huvi kooli vastu. Ta tõmbus vähehaaval eemale ka teda varem köitnud avalikusest muusikalisest tegevusest. 1740. aastal lahkus ta Collegium musicum'ist, mida oli juhtinud üle kümne aasta. Ta hakkas ka üha harvem lahkuma kodukohast Leipzigist. Bach jäi vanaks. Üha enam eemaldus ta elust, taandudes oma loomingulisse "laboratooriumi". Ta andus nüüd ainult muusikale, viimistles eelmiste aastate töid ning lõi oma viimased instrumentaal- ja vokaalteosed. Neil aastail kirjutas ta rea kantaate, mitmed motetid ning üsna rohkesti suurepäraseid teoseid orelile ja klaverile. 4 Oma elu lõpul jäi Bach pimedaks
Viimased kümme aastat olid kõige rahulikumaks ja kurvemaks perioodiks Bachi elus. Aastaid kestnud raske võitlus, lakkamatud mured, puudus ja ebaõnnestumised murdsid lõpuks parandamatu kantori visa iseloomu. Viimastel aastatel tundis Bach üha vähen huvi kooli vastu. Ta tõmbus vähehaaval eemale ka teda varem köitnud avalikusest muusikalisest tegevusest. 1740. aastal lahkus ta Collegium musicum'ist, mida oli juhtinud üle kümne aasta. Ta hakkas ka üha harvem lahkuma kodukohast Leipzigist. Bach jäi vanaks. Üha enam eemaldus ta elust, taandudes oma loomingulisse "laboratooriumi". Ta andus nüüd ainult muusikale, viimistles eelmiste aastate töid ning lõi oma viimased instrumentaal- ja vokaalteosed. Neil aastail kirjutas ta rea kantaate, mitmed motetid ning üsna rohkesti suurepäraseid teoseid orelile ja klaverile. Oma elu lõpul jäi Bach pimedaks. Painvalt pingerikas tegevus nii päeval kui ka ööl enam kui poole sajandi kestel oli teinud oma töö
annaabi.ee 
