Veekogude hapestumine toob kaasa olulisi muutusi vees elavate organismide liigilises koostises, paljud organismid hukkuvad, järele jäävad ainult vähesed organismid, kes taluvad happelist keskkonda. Vihmavees sisalduvad happed lagundavad ehitusmaterjale, põhjustavad metallide korrosiooni ja inimeste ning loomade haigestumist. Kuid on ka teadlasi kes on leidnud et mõõdukas happevihm võib olla loodusele kasulik: Pärast enam kui 20 aastat kestnud Michigani lehtpuumetsade uurimist on Michigani Tehnoloogiaülikooli Metsaressursside ja Keskkonnateaduse Kooli teadlased jõudnud üllatava järelduseni: mõõdukas temperatuuritõus ja atmosfäärireostusest pärinev lämmastik tõstavad tegelikult metsade tootlikkust. Andrew Burton on üks teadur meeskonnast, mis on alates 1987. aastast neljas metsas Michigani loodealadelt lõunapiirkonnani pinnase temperatuuri, niiskust ja happevihmade poolt sellesse ladestatud lämmastiku tasemeid seiranud ja mõõtnud
tolmeldamise eesmärgil, vastasel juhul on siis raskendatud viljapuude pritsimine haiguste ja kahjurite vastu(Kulbin jt., 1989). Mesilaste korjemaa on piirkond, kust mesilased hangivad endale eluks vajaliku toidu, vee ja muud materjalid. Korjeala pikendamise ja mesilasperede produktiivsuse tõstmise seisukohalt on tähtis, et mesila ümbruse looduslik meetaimestik koosneks võimalikult üksteisele järgneva õitsemisajaga meetaimedest. Seepärast sobib mesila paigutada lehtpuumetsade, põdrakanepi ja vaarikatega kaetud raiesmike, heina- ja karjamaade, nõmmliivatee- ja kanarbikumassiivide ning põllul kasvatatavate meetaimede lähedusse. Sobivad on mesila läheduses ka ebaühtlase reljeefiga maakohad. Sellistes kohtades õitsevad sama liigi meetaimed eri aegadel, mille tõttu pikeneb meetaimede õitsemise aeg ka mõne päeva edasi(Kulbin jt., 1989). Meeles tuleb pidada ka seda, et mesilad ei asuks üksteisele liiga lähedal. Nad peaksid asuma
Varakevadistest meetaimedest saadav saak mõjub väga soodsalt haudme arengule ja seega mesilasperede tugevaks kujunemisele. [1] Mesilaste korjemaa on piirkond, kust mesilased hangivad endale eluks vajaliku toidu, vee ja muud materjalid. Korjeala pikendamise ja mesilasperede produktiivsuse tõstmise seisukohalt on tähtis, et mesila ümbruse looduslik meetaimestik koosneks võimalikult üksteisele järgneva õitsemisajaga meetaimedest. Seepärast sobib mesila paigutada lehtpuumetsade, põdrakanepi ja vaarikatega kaetud raiesmike, heina- ja karjamaade, nõmmliivatee- ja kanarbikumassiivide ning põllul kasvatatavate meetaimede lähedusse. Sobivad on mesila läheduses ka ebaühtlase reljeefiga maakohad, kus esineb künkaid, orge ja nõlvu. Sellistes kohtades õitsevad sama liigi meetaimed eri aegadel, mille tõttu pikeneb meetaimede õitsemise aeg ka mõne päeva edasi. [1] Mida lähemal mesila meetaimedele asub, seda rohkem ja väiksema lennuaja kuluga koguvad
Lehe pikkus 3-8 cm, laius 1,5-4 cm. Pealt on nad tumerohelised, läikivad. Lehed on sulgroodsed, rood tungivad väga selgelt esile. 5. Õied ja viljad: Rohekasvalkjad mõlemasugulised õied, 3-6-kaupa lehtede kaenlas, tupp- ja kroonlehti viis. Õitseb aastas kaks korda: mais või juunis ja augustis või septembris.Keraja kujuga lihakvili, marjataoline luuvili kahe (harva kolme) luuseemnega, algul rohekaspunane, valminult must. Mürgine. 6. Kasvunõuded: Sageli lehtpuumetsade alusmetsas ja soode servades, vahel ka okaspuumetsas, eelkõige laanemetsas, aga ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakaid niiskeid muldi. Põuakindel. 7. Kasutus: Puidust valmistatakse joonistussütt, tehakse nikerdustöid. Valmimata viljadest ja koorest saadakse värvainet. Ravimiseks kasutatakse koort, kogutakse kevadel, kuivas säilib kuni 5 a
raievanus (männi puhul keskmiselt sada aastat), ning raiet võib seega õigustada vaid sama või veelgi suurema tulutootlusega metsapõlve rajamine [10]. Mida tähendab aga rahalises mõttes okaspuualade iseeneslik uuenemine lehtpuuga, seda näitab veenvalt joonis 8. Lihtsast aritmeetikast hoolimata kuuldub aina sagedamini väljaütlemisi, mis õigustavad tegemata tööd metsade sihipärasel taastamisel [5]. Erinevalt okaspuumetsadest langeb lehtpuumetsade põhiline tekkeaeg kolhooside loomise aastatele (joonis 6), kuid lühemaealisuse ja seega ka madalama raievanuse tõttu on siingi probleem, kuidas planeerida raieid nii, et sajandi keskel toimunud järsud muutused maakasutuses ei kanduks niisama tugevalt edasi metsandusse. See tähendab, et teatud tasakaalu saaks hoida haaba ja halli leppa praegu rohkem raiudes, mõne aastakümne pärast jõuab kask järele siis suureneks kasepuidu kasutus. Ent turul on omad
annaabi.ee 
