kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate. Kariloomade arvu ja sellest tuleneva talvesööda vajaduse kasvuga ning söödavarumismeetodite arenedes laienes järkjärgult ka puisniitude levikuala. Tõenäoliselt tekkis puisniiduilmeline maastik Eesti aladel koos esimeste inimasulatega. Puisniidusarnase maastiku võisid meie esivanemad kujundada metsast seda pikkamööda harvendades, võsa lõigates, loomi karjatades ning lehisvihtu ja hilisemal ajal heina tehes. Puisniitude levik laienes kiiresti pärast vikati laialdasemat kasutuselevõttu esimese aastatuhande teises pooles p.Kr. Tegurid püsimajäämiseks Puisniidu regulaarne niitmine: tekitab ja hoiab tasakaalu metsa ja niiduliikide üheaegse esinemise vahel Muldade lubjarikkus soosib üldist taimede liigirikkust Mõõdukas mitmekesine inimmõju (puudepõõsaste raiumine, okste pügamine, pinnase tasandamine ja riisumine, lõkke
Ühismajandid loobusid peatselt hobuste kasutamisest ja käsitööst ning kogu põllumajanduslik tootmine siirdati viljakamatele aladele. Paljud varasemad puisniidud on nüüdseks noored metsad. Kuid põllumajanduse intensiivistumise tõttu kadusid puisniidud ka Rootsis ja mujal. Puisniit on omal vanapärasel kombel säästliku maakasutuse mudeliks siit saadi pidevalt heina, puitu, ravimtaimi, pähkleid, seeni, marju, õunu, ja koduloomadele lehisvihtu ning kütiti ka ulukeid. Samuti varuti puisniidult ahjukütteks hagu ja erilise kuju ja kõvadusega tarbepuid näiteks aiste ja jalaste jaoks. Inimene pidi küll niidul üksjagu tööd tegema, kuid kulusid puisniitude hooldamisega praktiliselt ei kaasnenud, sest väetisekski on puisniidul üksnes langenud puulehed ja kõdunev kulu. Praeguseks on puisniidud oma kunagise majandusliku otstarbe peaaegu täielikult kaotanud sest märksa mahlakamat heina saadakse väiksema
Ilmselt ei raiutud asulakohtade ümbrust päris lagedaks, vaid jäeti kasvama eri liiki puid, sest igaks otstarbeks kõlbab paremini teatud puuliik ning puude vedu kaugelt olnuks raske. Esimesed koduloomad – veis, siga, kits ja lammas – jõudsid siia nöörkeraamika kultuuri ajal subboreaalsel kliimaperioodil, alates umbes 3000 aastat e.Kr. Tollane kliima oli nüüdisaegsest jahedam ja kontinentaalsem, seetõttu oli hädavajalik varuda loomadele talvist lisasööta – lehisvihtu. Vihtade tegemiseks sobivaid oksi saab paremini hõredalt kasvavatelt puudelt ja põõsastelt, see soodustas omakorda puisniiduilmeliste maastike laienemist. Nüüdisaegse ilme omandasid niidud umbes 1500–2000 aastat tagasi, mil hakati kasutama vikatit: selle abil niideti koduloomadele talveks heina. Peaaegu kõigil tollastel niitudel kasvasid hõredamalt või tihedamalt puud. Ilmselt pandi juba siis tähele 6
puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid. Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga.
annaabi.ee 
