Karoliina Esop 8.a Metsmaasikas Metsmaasikas on 5-20cm kõrgune. Juurmised lehed on kolmetised ja asuvad pikkadel karvastel leherootsudel. Õied on valget värvi, kuni 17 mm läbimõõduga ja asuvad väheseõielises õisikus. Õieraod on siidiläikeliselt liduskarvased. Tupplehed on tagasi käändunud ja ei ümbritse marja. Metsmaasika viljad ei ole marjad, vaid koguviljad, mida nimetatakse maasikateks. Need on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega ja aromaatsed. Ta kasvab kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel. Levila
PÕLDMURAKAS Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikaga. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel. Harilikust vaarikast saab põldmurakat kergesti eristada viljade järgi. Kui "vaarikamarjad" on punased, siis põldmuraka viljad on hoopis mustad. Sõna "marjad" sai pandud jutumärkidesse seepärast, et tegelikult ei ole ei vaarikal ega ka murakal mitte marjad, vaid paljudest viljadest koosnevad koguviljad. Iga üksik "marjaterake" on tegelikult omaette vili. Kuid isegi need ei ole veel marjad. Kui te vaarika või põldmuraka koguvilja terakest seestpoolt uurite, siis leiate
kollased, siis helepruunid laigud ja ristvöödid, mis muutuvad hiljem punaseks. • Kõige paremini on okastel sümptomid nähtavad juunis – juulis. Rohkem infot okaste haiguste kohta • http://ph.emu.ee/~ drenkhan/okas/manni_okkahaiguste_l yhimaaraja.pdf Okste ja võrsete haigused Saaresurm • Esimesed märgid uuest haigusest Eesti saarikutes ja saartel 2003 aastal. Kesk- ja Kagu-Eestisse jõudis haigus alles 2005-2007. • Viljakehad mai-sept leherootsudel • Saaresurma esimene haigustunnus on võrsetest algav koorenekroos. Esmalt hävib võrsete, siis jämedamate okste ja seejärel tüve kambium. Nõnda hukkub puu paari kolme kuni kümmekonna aastaga. • Kui haigus levib, kuivavad kõigepealt võraoksad, seejärel juba puuladvad täielikult. Männi-pigirooste • Esineb noortel kuni 20-30 aastastel mändidel. • Haigus levib hästi vihmase kevade korral, kahjustunud võrsed kõverduvad ja kuivavad.
aastat. Mustikatest tehakse moosi, mahla, kisselli või kompotti. Töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest ja kõhulahtisusest. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid. Pilt 3. Harilik Mustikas HUMAL (Humulus lupulus) Rahvasuus on ka kutsutud tappm makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad. Humalad (pilt 4) ronivad mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva kuni kümne meetri kõrgusele. Vartel, leherootsudel ja õisikuraagudel on rohkesti konksutaolisi ogakesi. Viljadeks on humalal pähklid. Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega. Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime
2.5.1 Põldmurakas (Rubus caesius) Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikale. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel. Põldmarja viljad on suuremad kui hariliku vaarika omad ja koosnevad ka rohkematest luuviljadest. Kuid siiski on vaarikamarjad neist palju väärtuslikumad. Esiteks on põldmarja viljade luukesed üpris suured. Ja teiseks pole viljad ka maitseomadustelt nii head. Põldmarja viljad on veidi hapukad. Kuid keedisteks ja moosideks, samuti marmelaadiks, sobivad üpris hästi. Põldmarja viljadest
Paljude taimede välispind on kaetud limaga. Kui taimedel paiknevad lehed mitmes oleluskeskkonnas, esineb ka heterofüllia (?), seemned ja viljad levivad vee abil, ujuvad hästi ja pikaajaline veesolek ei kahjusta neid (vesipähkel, kookospähkel). Üleminekuks veetaimedelt maismaataimedele on helofüüdid. Need juurduvad vees, kuid suurem osa lehestikust on veest väljas. Helofüütidel esineb rohkelt õhulõhesid ka veest väljaulatuvatel leherootsudel ja vartel. Kohtades, kus veereziim on muutlik, on mõnedel taimedel välja kujunenud rida ökoloogilisi vorme, millest osa kasvab maismaal, teine osa aga vees. VEEKOGUDE TÜPOLOOGIA JA ARENG Olenevalt vee troofsusest e toitainesisaldusest, mis määrab hapnikureziimi ja seega elustiku, eristatakse mageveekogude hulgas: Vähetoitelised Huumustoitelised Segatoitelised Rohketoitelised Järvede tüpologiseerimisel on põhiliseks tunnuseks biogeensete ainete sisaldus vees.
annaabi.ee 
