väike vesikupp (III kategooria kaitse) lehe laius 8-22cm; ovaalsed; piklikum kui vesiroosil Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar nt part toitudes temast, levitab ka seemneid (õhuruumid) 3)Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus)
neid varasemalt seentena. Enamik võib paljuneda nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub liikumisvõimeliste rändeoste ehk zoospooride abil. Sugulisel paljunemisel ühinevad emasrakk ja isasrakk, tulemusena areneb viljastatud munast oospoor. Tuntumaid munaseeni on kartuli-lehemädanik, kasvab kartulilehe rakkude vahel, taimerakkudesse tungivad seeneniidid, mille tulemusena rakud hukuvad. Obligatoorne parasiit, kahjustab eelkõige maapealseid osi, leherakkude järgulisel hävinemisel kaotab taim peagi fotosünteesivõime, lehemädanik levib kiiresti, siis võivad kartulitaimed hävida suurel territooriumil lühikese ajaga. Sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest paljuneb kartuli-lehemädanik kas sporangiumide või neis tekkivate zoospooride abil. Limaseened Omaette rühma moodustavad protistide seas limaseened, mille esindajaks Eestis on Hundipiim. Limaseened on primitiivsed organismid, neil puuduvad seentele
1. Päikesekiirguse intensiivsus valguse toimel tõuseb lehtede ja okaste temperatuut kiiresti ning selle alandamiseks toimub transpiratsioon. Kõrgemal temperatuuril on vee aurustumine intensiivsem. Öisel ajal lehtede kuumenemise ohtu ei ole ning aurumine lehepinnalt on kümneid kordi vhem intensiivne. Lisaks eelnevale stimuleerib valgus õhulõhede avanemist ja suurendab leherakkude protoplasma läbilaskvust, aidates kaasa transpiratsiooni intensiivistumisele. 2. Mida kuivem on ümbritsev õhk, seda intensiivsem on veemolekulide difusioon läbi õhulõhede ning kõrgem transpiratisiooni tase. 3. Tuul suurendab transpiratsiooni tunduvalt, kandes lehtedelt ära niiskema õhu ja tuues asmele kuivema. Tihedas puistus, kus tuule kiirus on palju väiksem, on
Õhulõhede arv on 40-300ni 1 ruutsentimeetri kohta. Kahe epidermise vahel on mesofüll ehk põhikude, sisaldab kloroplaste. Enamikul taimedest on mesofüll jagunenud kaheks: 1) sammaskude ja 2) kobekude. Sammaskude on ülevalpool ja seal on 80% kloroplastidest. Kobekoe rakud on mitmesuguse kujuga, rakkude vahele jääb rakuvaheruum, mille pind kokku moodustab lehe sisepinna. Kobekude on kohastunud gaaside vahetuseks. Õhulõhede kaudu siseneb välisõhk, tungib sügavale leherakkude vahele. Ksüleem lehe juhtkimbus on ülalosas, floeem alaosas. Lehtede tähtsaim funktsioon on fotosüntees, mille põhiprodukt on tärklis, eraldub hapnik. Vabanev hapnik eraldub atmosfääri, mida kasutatakse hingamiseks. FS kasutatakse väike osa lehtedele langenud energiast, suurem osa energiast neeldub ja kasutatakse transpiratsioonil. Selle tulemusena toimub taimes pidev veevool, 1 kg kuivaine moodustamiseks kulunud veekogus kilogrammides on transpiratsioonikoefitsent. Paljunemisviisid:
annaabi.ee 
