(http://www.elfond.ee/vep/150025c.jpg ) 5 Leesikas Leesikas kasvab maadmööda roomava kääbuspõõsana ehk puhmana. Tema varred algavad ühest kohast ja lähevad laiali igasse suunda, ise pidevalt rohkesti harunedes. Vartele tekkivad alla ka uued juured. Nii võib ühe taimepadja läbimõõt ulatuda paari meetrini. Leesika lehti kasutadakse ravimtaimena. Leesika lehed on paksud ja nahkjad, neist ei tule toimeained kergesti välja. Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla marju. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Tavaliselt nad inimestele ei meeldi, aga vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Jahust tehti körti mida nimetati kamaks ja mis oli väga kasulik. Leesikamaarjad meeldivad väga karudele ning sealt on saanud leesikas ka oma rahvapärase nime. Leesikas väga sarnaneb pohlaga ning neil ei tee väga vahet ilma selle marju maitsmata. Kuid neil on
sigimikust. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest. Mari on jõhvikal, mustikal, sõstral, maavitsal, kartulil, maikellukesel jt. Luuvili (drupa) on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline: seemet ümbritseb puitunud sisekest (nn. Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist. Seesmise kihi moodustavad siin seemnekambrite seinad. Viljad seesmist osa nimetatakse südamikuks. Vilja ülamisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jt. Koguluuvili areneb ühe õie mitmest liitumata emakast ja asetseb kumeral õiepõhjal. Niisugune on vaarika vili. Ka maasika vili on koguvili, mille moodustamisest võtab osa mahlakas paisunud õiepõhi
emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju. Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev. Kanarbik (Calluna vulgaris) kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, eerikad, nõmmelill Kanarbikku tuntakse kui lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade asukat ja nende kasvukohtade peamist iseloomustajat. Ilma kanarbikuta ei kujuta ühte nõmme ettegi. Teistel seostub jälle kanarbiku nimega kanarbikumesi. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga
pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis. Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-.
annaabi.ee 
