Enne sõda kuulus luterlikku kirikusse, nii ka Pärnu Eliisabeti kogudusse üle 80% elanikkonnast. Kõik lapsed ristiti, arenes hoolekande- ja noortetöö, leeriõpetus ja muusikaelu. 1940. ja 1944. a. keelustas nõukogude okupatsioon enamiku kiriku tegevusvaldkondi, kiriku varad võõrandati, algasid repressioonid. Siiski püsis kogudus, jätkus Jumala Sõna kuulutamine. Kaheksakümnendate aastate lõpul taastus pühapäevakool ja diakooniatöö, hoogustus muusikaelu, kasvas ristimiste ja leeritamiste arv. Orelist Esimese oreli ehitas kirikusse meister Thal Paidest 1845. Sellel oli manuaal, pedaal ja 11 registrit. Pill teenis 83 aastat, elas üle 6 õpetajat ja 7 köstrit. Viimast korda mängis orel organist E. Soodla käe all 9. septembril 1928, lahkumiskoraaliks oli "Üks kindel linn ja varjupaik". Uuest orelist oli puudust tuntud aastakümneid, iseäranis peale kiriku suure juurdeehituse valmimist 1893
muutus biitmuusika siingi noorsoo üheks eneseväljendusvahendiks (Viires 1998). 9 4. KIRIK 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul võeti Moskvas vastu mitu kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati vabariiklikke parteiorganisatsioone rakendama mitmekesiseid meetmeid ateistliku propaganda tõhustamiseks ja religiooni väljajuurimiseks. Ristimine, leeritamiste ja laulatuste arv langes järsult, kirikumaksu maksjate arv kuivas kokku. Leeritamise väljatõrjumiseks loodi noorte suvepäevade traditsioon, mida rahvas hakkas pilkavalt võsaleeriks hüüdma. Võsaleer aitas küll lagundada leeritamiskommet, ent ei kujunenud ka ise rahvaomaseks. Kiriklike surnuaiapühade kõrvaletõrjumiseks leiutati ilmalikud surnuaiapühad ja nende pidamise komme juurdus tõepoolest. Kirikud jäid tavalistel pühapäevadel külastama peamiselt vanemad naised
Eesti ühiskonna arengut ja ajalugu silmas pidades, leiab selgitusi ka koguduste tegevuse näitajates toimunud muutustele. Peale Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist, hakkasid inimesed enam huvi tundma kiriku vastu. Seetõttu tõusis 90ndate algul järsult ka ristitute, konfirmeeritute ja annetajaliikmete arv. Sel perioodil võib täheldada ristitute hulgas täiskasvanute suurt osakaalu. Kui ristimiste ja leeritamiste arv oli 70ndatel tõelises madalseisus, siis annetajaliikmete arv ei küündinud ka 90ndate kõrgseisus 70ndate tasemeni. Kiriklikult maetute arv aga selliseid hüppeid pole teinud. Viimase 30 aasta jooksul on matuste arv püsinud suhteliselt stabiilsena - luterlik kirik on matnud keskmiselt 30% kõigist maetud eestlastest. Luterlaste arvuks käesoleval hetkel võib hinnata 250 000, teisi sõnu iga neljas eestlane on ristitud luterlikus kirikus."26 Näiteks 1922
Uued omanikud ei hooldanud ega ei remontinud kirikuid. Suur osa Eesti vaimulikkonna paremikust oli kas tapetud, küüditatud või Läände pagenud. Mitmed Usuteaduse üliõpilased asusid tööle kirikutesse. 1950. aastate lõpul ja 1960-ndatle olukord muutus. Luteri kiriku visast säilimisest ärritunud Moskva andis mitu kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati liiduvabariikide parteiorganisatsioone tõhustama ateistlikku propagandat ja religiooni väljajuurimist. Ristimiste, leeritamiste ja laulatuste arv kahanes järsult, kogudused kuivasid kokku. Väljatõrjuti ilmalikud surnuaiapühad. Ülikoolidest visati üliõpilasi välja, selle eest et nad tunnistasid end usklikeks. Suureks probleemiks olid jõulupühad, see oli kristlik traditsioon ning kuused kaunistati kristlike sümboolikaga, käidi kirikus ja surnuaias küünlaid oma esivanematele põlema panemas. Jõulud asendati ametlikult nääridega, mis erinevalt ristiusulistest jõuludest pidid olema ühed vanad eesti pühad
annaabi.ee 
