Leegionid ehk raskejalaväeüksused moodustasid Rooma sõjaväe põhituumiku. Riigis korraga oli umbes 30 leegioni, igaühes 5000 6000 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat, läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit. Enamasti hoiti leegione riigipiiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion. Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel mis lubas kujundada korpuse identiteeti ja aretas patriotismi, iga leegion tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva. Abiväed moodustusid ratsaväest ja kergejalaväest. Ratsavägi oli eliitvägi ja nautisid kõrgemat palka kui jalaväelased. Nad olid enamasti jagatud 500-mehelistesse salkadesse. Teenistusaja ära teeninud erru läinud abiväe sõdurid said Rooma kodakondsuse. Pärast kodanike
igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion. Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel (aquila) mis lubas kujundada korpuse identiteeti (espirit de corps) ja aretas patriotismi, iga leegioni tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva. Varajases vabariigis koosnes leegion segamini ratsaväest ja kergejalaväest, Mariuse reformide käigus aga kaotati kodanike ratsavägi ja kergejalavägi, jättes leegioni homogeenseks raskejalaväeks. Lahingusse mindi plaanipäraselt ja kaalutletult, hinnati distsipliini ja võimet koos tegutseda,
igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion. Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel (aquila) mis lubas kujundada korpuse identiteeti (espirit de corps) ja aretas patriotismi, iga leegioni tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva. Varajases vabariigis koosnes leegion segamini ratsaväest ja kergejalaväest, Mariuse reformide käigus aga kaotati kodanike ratsavägi ja kergejalavägi, jättes leegioni homogeenseks raskejalaväeks. Abiväed moodustusid ratsaväest (alae) ja kergejalaväest. Alae oli eliitvägi ja nautisid
Hiline Rooma keiserriik ehk dominaat Rooma riigi lagunemine Sõdurkeisrid Nimetati dominaadiks, kuna keisri poole pöörduni sõnadega dominus et deus, mis tähendab tõlkes isand ja jumal. Seda aega on ka nimetatud hilisantiigiks. 3. sajandil elas Rooma läbi sügava majandusliku ja poliitilise kriisi. Põhjus oli selles, et keskvalitsus sõltus leegionitest. Valitses nn sõdurkeisrite aeg. See tähendas, et leegionid valisid enda seast keisreid. Keiser pidi ka kuuletuma leegionitele ja see põhjustas väga kiire keisrite vahetuse. Näiteks 50 aasta jooksul valitses 34 keisrit, kellest vaid üks suri loomulikku surma. Peaprobleemiks olid sisesõjad ja piiride kaitsmine. Korra suutis tagada keiser nimega Diocletianus (284 305 pKr). Selle ta tagas läbi paljude reformide. Kolme tüüpi reformid. · sõjaväereform, nägi ette leegionite arvu suurendamist ja piiride paremat kaitsmist, linnade kaitseehitiste tugevndamist ja lisaks sellele loodi reservväed
eeliseid ja puudusi. 1. ARMEE Varases Rooma keisririigis oli, nagu hilises vabariigiski, palgasõjavägi. Selleks ajaks ei olnud Rooma armee enam nii palju rünnakule suunatud kui varem pärast luhtunud rünnakut sõjakate germaani hõimude vastu hakati järjest rohkem keskenduma piiride kaitsmisele. Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega
annaabi.ee 
