Kuna lava asus publikust suhteliselt kaugel, siis tagumistel ridadel istuva vaatjaskonna nägemuse soodustamiseks kasutati nn koturne. Need olid poole meetri kõrgused, seest õõnsad ning kõrgete kandadega jalanõud, mis suurendasid näitlejate kasvu. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Esinejate kostüümid vastasid näidendi laadile. Komöödiategelased kandsid enamasti lühikesi riideid ja paljudes lavastustes nahast fallost ehk suguliiget. Lõbusa meeleolu loomiseks kinnitasid lavalolijad riietuse alla kõhule ja istmikule padjad, mis moonutasid keha. Rõivastus oli suhteliselt lihtne, kuna kajastas tavaliste inimeste elu. Tragöödias esinesid näitlejad pikkades, eredates, rikkalikult kaunistatud rüüdes. Loomulikult ühtis riietus isiksusega. Näiteks pagendatud tegelased kandsid valgeid määrdunud kaltse. Musti rõivaid kandsid leianajad, keda oli tabanud mingi õnnetus. Jumalad riietusid villastesse ja kuningad kitooni (varrukatega ülariie)
Kaire Vilgatsi tugev, kandev ja ulatuslik hääl sobis sellesse muusikali justkui valatult. Esituse juurde kuuluv tantsuline pool oli läbi etenduse osavalt sooritatud, liigutused olid sünkroonis ja näitlejad olid kogu etenduse jooksul väga ühtehoidvad. Väga oskuslikult oli esitatud ka ,,Blow, Gabriel Blow" (lood olid esitatud eestikeelsetena), kus jällegi oli põhiliseks lauljaks Kaire Vilgats ning kelle esitusele andsid veelgi enam kõla ja tugevust teised lavalolijad. Laulud olid enamjaolt kõik väga rütmikad ja meeleolukad. Silmapaistvaks tegelaskujuks oli ka Märt Avandi, kelle lauluoskus oli muljetavaldav. Võib öelda, et kõik näitlejad esitasid oma rolli suurepäraselt ning igaühe jaoks oli leitud just neile kõige paremini sobiv osa. Muusikali esitusega jäin väga rahule, kuna kogu etenduse ajal ei tekkinud kordagi momenti, kus oleks igav hakkanud, meeleolu oli läbi etenduse hea. Kõik oli ülihästi kokku sobitatud ning
See väljendus hästi päris alguses olnud lossi peo tseenis, kus mehed tantsisid pokaalidega ning imiteerisid joomist ning naised vaatasid seda pealt. Teiseks oli lausa nauditav vaadata kuidas tantsude ajal, kui mehed olid kõrvalvaatajad ning naised neist möödusid, siis aupaklikult viibati tantsijatele kätt. See oli tõeline austusavaldus naissugupoolele, mis võiks samamoodi ka tänapäeval olla. Kolmandaks mida ma eriti tähele panin oli see, et esimeses vaatluses kandsid kõik lavalolijad balletisusse, kuid teises olid peaaegu kõigil jalas tantsukingad. See detail ei muutnud minu kontsetielamust kuidagi, vaid oli lihtsalt üks tähelepanek. Muusika poole pealt veel nii palju, et kõik palad olid absoluutselt näitlejate poolt väljamängitud. Vahel tabas mind suur hämmastus, kuidas on võimalik nii, et orkestri ning tantsijate vahel saab olla selline side. Ilma, et nad üksteist näeksid, suudavad nii sümmeetrilist tööd teha
("simultaanselt" vms.) või siis paigutatakse repliigid, mis peaksid kõlama ühel ajal, kõrvuti kahele veerule. Simultaansus on siiski suurel määral tinglik, sest neid repliike loetakse ikkagi järgemööda ning lavalgi kõlavad nad enamasti vaheldumisi Kõrvalerääkimine - kokkupuutepunkte on monoloogilise kõnega. Publiku ja näitlejate vaikival kokkuleppel võetakse kõrvalerääkimist vastu kui tegelaskõnet, mida teised lavalolijad otsekui ei kuule ega peagi kuulma. Apostroof - Pöördumine kellegi või millegi mittejuuresoleva poole, nagu oleks ta kohal Epistolaardraama (näidend kirjades), mille dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast. Remargid - tekstisisesed autorimärkused, milles enamjaolt antakse lavateostuseks tarvilikke juhiseid tegelaste tulekute-minekute, liikumise, pauside, lavakujunduse, helitausta jne. kohta.
etendust vaadates, sõltumata sellest, kas nad on samad, mis koreograafil või tantsijatel. Tavaliselt on vastukaja etteaimamatu. Meeleolu, milles etendusele tullakse, ootused, mida ka alateadlikult tööle esitatakse ja isiklik kultuuritaust on määravad selle kujunemisel. Esimesel, teisel ja kolmandal vaatamisel võib mulje tööst väga erinevaks kujuneda, mitte ainult sellepärast, et lavalolijad midagi teisiti teevad, aga ka seetõttu, et vaataja rohkem tähele paneb ja märkab ja ka seetõttu, et eelnev nägemiskogemus veel meeles on. Kui koreograafile on oluline, et tema sõnum vaatajateni kanduks, peab ta nägema, et need tähendused ta töös olemas oleksid ja et nad on tugevad, selged ja jagatavad (s.t. arusaadavad). Kui ta soovib kõik otsad lahtiseks jätta, on see tema valik. Kumbki ei ole õige/vale variant, kuna mõlemad on võimalikd -vajalik on teha
annaabi.ee 
