Mitte just tavaline internetisuhtlus. Näidendi ,,Hea põhjatuule vastu" autor on Daniel Glattuer. Etenduse lavastas Rein Pakk, ka näidendi dramatiseering on tema käte töö. Internetiromansi peategelasteks on Elina Pähklimägi ning Andres Mähar. Lisaks neile lisab etendusse vürtsi Jüri Lumiste. Lavaliste kaunistuste ning kostüümide eest vastutas Annika Pakk, muusikalist kujundust planeeris Ardo Ran Varres. Valguskunstnik oli Imbi Mälk. Etendus esietendus 28. Septembril 2013 Vanemuise väikeses majas. Tänapäeva maailmas pole imeks, et süütu või juhuslik internetisuhtlus võtab ootamatu pöörde. Sageli juhtub, et üks osapooltest võib olla ahistaja või keegi muu ohtlik inimene. Ahistaja otsa sattumisest
Kord mängitakse peaaegu tühjal laval, kord kasutatakse ära viimse võimaluseni kõiki moodsa tehnika võimalusi. Sageli rõhutatakse, et peamine on näitleja, teised muudavad näitlejad nukkudeks kõikvõimsa lavastaja käes. On neid, kes nõuavad "puhast teatrit", kus kõike väljendataks ainult lavakunsti vahenditega. Sajandialguse väljapaistvad lavastajad ja mõtlejad M.Reinhardt, Vsevosod.Meierhold, E.G.Craig nägid teatri eesmärki iseseisva kunstilise maailma loomises lavaliste vahenditega, s.o näitlejate liikumise ja kehaplastika, valguse, värvi ja helide abil. Ekspressionistliku draama tähtsamad esindajad on Walter Hasenclever ,Ernst Toller, Georg Kaiser. Ekspressionistlikku draamat iseloomustavad teravad kontrastid, dünaamiline tegevus, individualiseeritud karakterite puudumine. Eepiline teater on draama- ja lavakunstisuund, mis sai alguse 1920. aastatel Saksamaal ning mille mõjukaim esindaja oli Bertolt Brecht.
monopolide võimu ning Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide suhteid. 1940. aastatel kirjutas lühikomöödiaid, mis meenutavad rahvalikke farsse. Shaw pidas ennast ajakirjanikuks, tal oli avar huvide ring ja aktiivne ellusuhtumine. Shaw´ näidendid paistavad silma satiiri ja publitsistliku teravusega. Ta heitis kõrvale käibel olevad draamastambid ning asetas pearõhu mitte intriigidele, vaid ideede konfliktile. Ta tõestas oma ideid mitte ainult lavaliste, vaid ka publitsistlike vahenditega. Näiteks soovis kirjanik, et ta teoseid ei esitataks ainult laval, vaid loetaks nagu iga teist kirjandusteost. Seetõttu kirjutas Shaw igale näidendile põhjaliku eessõna, kus selgitas oma dramaatilisi kavatsusi. Shaw´ satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad ning tõekspidamised. Tema näidendite põhikonflikt tekib võltsillusioonide purunemise taustal, kirgedel ega kannatustel pole kohta.
küsimused aga kogu XX sajandi teise poole teatriloo käsitlemisel. Stalinismi- järgsete kümnendite teatriarvustus oli küll kordades pädevam ja usaldusväärsem, kuid ajaline distants kunagise kunstisündmuse ja tänase uurija vahel hakkab paratamatult üha enam kaasmõju avaldama; liiatigi kirjutas selle ajajärgu, näiteks 1970. aastate kriitika enamasti mõistujuttu (Neimar 1996: 8). Nõukogude aja kogemus väljendus teatris muu hulgas vihjete, žestide jt. lavaliste väljendusvahendite nn. Aisopose keeles, mis arendas ühelt poolt lavakunsti kujundlikkust ja mitmetähenduslikkust (Tormis 1995: 297), teisalt kujundas aga toonase publiku üpris erksaks allegooria või kujundliku teksti vastuvõtmisel, ridade vahelt allteksti püüdmisel või vahel ka sellise allteksti kunstilisse artefakti n.-ö. sisselugemisel (vt. Vellerand 2006: 192–196). Ajastuomane peitemängulisus
arusaadav. - Sündmuste esitamise järjekord ja sagedus - Mittepidevus pidevusmulje loomiseks kasutatakse tehnilisi võtteid (tihendamine, kiirendamine, kommentaar, pöördlava). Ajastruktuur luuakse pausidega. Draama kontseptsioonid: · Objektiivne kronomeetria näidendi aeg on üles ehitatud sündmuste järgnevusele. Saame neid järjestada · Subjektiivne ajakogemus kirjeldab tegelase sisemaailma, omane sisedraamale. Võib lisanduda väline mõõde teksti või lavaliste vahendite abil. · Progresseeruv (seotud sündmustega; kas aeg liigub edasi?) vs staatiline (seisunditega; kas aeg seisab?) · Lineaarne (sündmused järgnevad üksteisele; progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt liikuv) vs tsükliline (sündmused korduvad) Kaasaegne teater on järgnev (sündmuste järg on põhjuslik), simultaanne (sündmused toimuvad samal ajal, millest tuleb esile, et aja- ja ruumistruktuur on seotud), fragmentaarne (teksti ülesehitus koosneb lõdva seosega
annaabi.ee 
