Esitati Puccini teoseid. Etendust esitati neljas vaatuses, kahe vahepausiga. Ooperi üldmeeleolu oli kirglik. Esimese kolme vaatuse kostüümid on inspireeritud 60. aastatest naistel piha juurest kokku tõmmatud, alt laienevad, erinevad ning värvirikkad põlvini kleidid ning meestel pintsakud või teksatagid tavaliste pükstega. Neljandas ja viimases vaatuses on kostüümideks aga räbaldunud rõivatükid. Lavakujundus on igas vaatuses erinev. Esimeses vaatuses on lavakujunduseks klassikaline kuuekümnendate tänavapilt, kust ei puudu ka kohvik ja hotell. Interjöör on lihtne ja lõbus. Teises vaatuses kujutatakse luksuslikku ning moodsat kuuekümnendate stiilis tuba. Ruumis on peeglinurk, baarilett ning suur punane diivan. Interjöör on pompoosne. Kolmandas vaatuses on loodud pilt politseijaoskonna majatagusest ning viimases vaatuses on lavakujunduseks kõrb, allakukkunud lennuk paremal nurgas. Esimese vaatuse muusika on õnnelik ja vallatu
tegelaskuju astumine lavale. Too isik kujutab vana mööblikaupmeest, kes osava sõnakasutuse ja miimikaga muudab sügavamõttelise draama lausa komöödiaks. Teise vaatuse ajal lisandub tegevustikku veel Aarne Mägi, kelle vanad meenutused kodust ja tehtud valikutest viivad konfliktini vennaga, Riho Kütsari kehastuses isikuga, mille käigus tuleb ilmsiks nii mõnigi valus saladus. Lavameister Ahto Matt on teinud teosega lihtsalt mõistetavat, kuid samas oskuslikku tööd. Ainsaks lavakujunduseks võetud antiikne mööbel pärineks justkui poole sajandi tagusest ajast, mis lisab teosele õige jume. Omapärane on aga lahendus, et enamik rõhust suunatakse ühele isikule, kes pealegi vaid kõrvalosa mängib Gregory Solomonile Guido Kanguri kehastuses. Kui ülejäänud tõmbavad tähelepanu sügavamõttelise teksti ning mõistliku häälevaljusega, siis tema on sellele totaalne vastand muutliku meele ja lapselike
Väga hea oli ka Katariina Laugi kleidi lahendus, mis võimaldas tal neid viite erinevat osa täita nii, et tegelastel siiski erinev välimus oleks, ka tema näoilmed omapärastasid tegelasi. Ago Sootsi mängitud tegelaste vahel oli raskem vahet teha, Oronte põlved olid kõverdatud iseloom kummaline, Acaste oli sirge ja üpris tavalise olekuga. Esmapilgul ma neil kahel vahet ei teinud. Siiski kokkuvõttes olid näitlejad oma osadega väga hästi hakkama saanud ja sobitunud. ''Misantroobi'' lavakujunduseks oli must kaldpõrand ja selle taga must sein, rekvisiidiks kriit, millega näitlejad ülejäänu seinale ja põrandale joonistasid. Kui miski joonistatust ,,üles võeti'', tõmmati sinna kriidiga rist peale, uuesti maha pannes joonistati see jälle. See oli väga huvitav ja lihtne, kuid jällegi on mul tunne, et eespoolsed asjad võisid tagaridades olnud vaatajaile hoomamatuks jääda. Muusikalist osa näidendil ei olnud ja heliefektidki tekitati laval ise.
millele jõuti lõpuks jälile. Teose lõpus kuulutab Billy dramaatiliselt oma perele, et teda ei võeta peres kuulda ja talle ei sobi see, seega ta lahkus mõneks ajaks kodust. Billy otsustas peagi ikkagi ümber ja tuli tagasi koju, sellega ka lugu lõppes. Kõik näitlejad täitsid oma rolle hästi, kurdi mängimine oli väga edukalt õnnestunud, ei ole märgatagi, et tegelikult inimene pole kurt. Oma rollidesse oldi sisse elatud ning väljendati tegelaste iseloomujooni. Lavakujunduseks oli perekonnakodu, mis püsis kogu etenduse aja samasugune. Heli- ja valguslahendused püsisid etenduse vältel samad. Etendus paneb mõtlema selle üle, kui palju raskendab kurt olemine inimese enda elu kui ka tema lähedaste elu. See muudab, kuid ka ühendab perekonna – peab rohkem hoolt kandma abituma pereliikme eest, kuid tema aitamine ühendab pere, sest igaüks peab andma oma panuse. Etendus õnnestus hästi, sest lugu anti edasi huvitavalt ning humoorikalt, kordagi ei tekkinud
haripunktini ansambli püüdlemine nn. mixed media (mittemuusikaliste väljendusvahendite – video, müra , kasutamine muusikas) poole. Muusika ilmestamiseks kasutati rohkesti heliefekte tavaelust (tuntuim kahtlemata kassamasina klõbin palas “Money”). T eine ülim enukas album pärineb aastast 1979 ja kannab nime “T h e W all” (“M üür”), m illest ansam bel am m utas ideid ka om a m en ukate kontsertide lavakujunduseks: kivihaaval üleslaotav müür varjab ansambli publiku eest ja lõpuks variseb tükkideks. Intellektuaalse rocki keskus paiknes 70-ndate aastate alguses Suurbritannias. USA muusikaturg oli suhteliselt konservatiivsem, kuid leidus sealgi erandeid. Frank Zappa oli üks neist. Ka Zappa uuris põhjalikult klassikalist muusikat ning temagi jahmatas kõiki oma pikkade kompositsioonidega. Kui inglise ansambleid iseloomustas meeskonnatöö, siis Zappa puhul oli ansambel ainult saatevahend. JAZZROCK
eneseväljendusel. Kahe revolutsiooni vahel töötas välja tingliku teatri jaoks sobivat treeningsüsteemi, mis 20ndatel sai nimeks biomehhaanika. Siin käsitleb näitlemist kui teadlikku tegevust, mis baseerub teaduslikel põhimõtetel. Üheks parimaks näiteks nimetataks 1922. aasta lavastust ,,Suurepärane sarvekandja": konstruktivistlik, kujundas Ljubov Popova. seda loetakse esimeseks puhtalt konstruktivistlikuks lavakujunduseks. Kasutati platvorme, rampe, redeleid, liikuvaid rattaid jne. 1920. aastate II poolel silmapaistvad klassikalavastused, nt Gogoli ,,Revident": tõstetud lavapind, uksed. Klassikalavastusi iseloomustab mäng mängupinna, esemetega. Kasutab palju reziimetafoore. Ostrovski ,,Mets" ja Gribojedovi ,,Häda mõistuse pärast" ka sel perioodil. Kaasaegsetest Majakovski ,,Lutikas", ,,Saun", Erdmani ,,Mandaat". 30ndatel sattus vastuollu võimudega. Leiti, et tema looming ei vasta Stalini nõuetele. 1939
annaabi.ee 
