· Kahe- ja kolmesilbilised taktid võivad olla I, II ja III vältes Välted on kahesilbilised taktisuurused prosoodilised üksused, mille distinktiivsed kestusmallid põhinevad taktisiseste naaberhäälikute kestussuhete erinevatel kombinatsioonidel · Vältehaare on takti rõhulise ja rõhuta silbi järjend · Sõna alguskonsonant ei osale vältevastanduses · Välde eristab sõnu ja sama sõna erinevaid muutevorme: sada, saada; ko-li (Q1), koo-li (Q2), koo-li (Q3) 17. Mis on lauseintonatsioon? Põhitooni muutust kõnes tajume kõnemeloodiana (helikõrguse liikumine kõneüksuses, nt lauses) · Pikema kõneperioodi puhul on tegemist lauseintonatsiooniga (ka tekstiintonatsiooniga), üksiku sõna puhul sõnaintonatsiooniga · Lauseintonatsioonil on peamiseks ülesandeks osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija suhtumisele 18. Millest sõltub inimkõne häälekõrgus (põhitoon)? Kõne põhitoon (F0) tekib häälekurdude võnkumise tulemusena
kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid. Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Kihnu murrak Keeleliselt loetakse Kihnut saarte murde piirkonda. Ühistele murdejoontele toetudes on uurijad avaldanud arvamust, et kihnlased võivad pärineda Ida-Saaremaalt või Muhust, samas rõhutatakse ka murraku tihedaid seoseid Varbla ja Tõstamaaga vanema keelega. Kuna kihnlastele on iseloomulik ka tugev rootsimõjuline lauseintonatsioon ja Rootsiküla (Rotzkull) nimetus esineb kõikides dokumentides juba 16. sajandi esimesest poolest, on uurijad oletanud ka varasemat rootsi asustust Kihnus. Teised, kes seda seisukohta eitavad, toetuvad arhiivides leiduvatele nimiloenditele, väites, et kihnlaste esiasukad olid põlised eestlased. Kihnu murrak on säilinud tänaseni, küll veidi moondununa sellest, mis oli aastaid tagasi. Paljud sõnad on ununenud koos vanade inimestega, mõned aga omandanud hoopis uue tähenduse, samas
2) Kas hääliku- või silbivälted? 3) Kas rõhk ja välde on üks või erinevad nähtused? 4) Kas foneemid on lühikesed ja pikad või ainult pikad st, et pikad on kahe ühesuguse foneemi järjendid? Pakutud on ka nelja välte võimalikkust (Remmel, Viitso), kuid see pole toetust leidnud. Intonatsioon kõnes esinev helikõrguste liikumine. Liigitatakse vastavalt sellele, kui pikka kõneperioodi see iseloomustab sõna- ja lauseintonatsiooniks. Lauseintonatsioon võib osutada: 1) jätkuvusele nt fraasi jätkuvus või ka pikemate järjendite jätkuvus või lõpp (teksti- intonatsioon); 2) lausetüübile küsi- või väitlause; 3) rääkija suhtumisele. Sõnaintonatsioon esineb keeltes, kus on võimalik leida sõnapaare, mis koosnevad täpselt ühesugustest, kuid erineva intonatsiooniga hääldatavatest vokaalide ja konsonantide järjenditest toonikeeled nt rootsi, norra, hiina keeled. Tajufoneetika
sama rolli a) hääldaja anatoomilised iseärasused b) hääliku positsioon sõnas, naaberhälikud (maas vs moos <- m'i hääldame teistmoodi) koartikulatsioon · häälik vs foneem (foneemivariandid ehk allofoonid) · segmentaalfoneemid (häälikud)versus prosoodilised ehk suprasegmentaalsed foneemid ehk psrosoodilised foneemid/psodeemid (rõhk, välde-eristab tähendust, lauseintonatsioon) KALA, KALLA (lill, häälikud samad, mis KALA), KALLA (tegevus, ikka sama palju häälikuid) · Foneemi teadlikustamine: häälikuanalüüsi (vaimne toiming, sõna häälikulise koostise analüüs, häälikute eraldamine ja tuvastamine, häälikute jrk määramine) protsessis. Selleks on vajalik teatud vaimne arengutase. Muideks, vokaale on lihtsam õppida hääldama kui teisi, seega eesti keel on hea keel.
annaabi.ee 
