sajandi Saksamaa tudengite ning mässumeelsete õpetlaste kirjutatud ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid, mis käsitlevad saatuse heitlikkust ning ajaliku elu rõõme. Tekstid olid kogutud Baierimaal Beuernis asuvas benediktlaste kloostris, kuigi tõenäoliselt pärinevad nad mujalt. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia. Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega. "Carmina burana" moodustab triloogia "Trionfi" koos helitöödega "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud") ning "Trionfo di Afrodite" ("Aphrodite triumf").
Orffi tuntuimaks heliteoseks on kantaat orkestrile, koorile ja solistidele "Carmina Burana" (1937). Kantaadi tekstideks on 13. sajandi Saksamaa tudengite ning mässumeelsete õpetlaste kirjutatud ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid, mis käsitlevad saatuse heitlikkust ning ajaliku elu rõõme. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia. Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. http://www.youtube.com/watch?v=GD3VsesSBsw&feature=related "Catulli carmina" (1943) on kirjutatud Rooma luuletaja Gaius Valerius Catulluse värssidele. Kantaadis on juttu Catulluse ja Lesbia kirglikust armastusest. "Aphrodite triumf" (1953) koosneb hümnidest Kreeka armastusjumalanna ülistuseks. Muusiak
See on haruldane näide baritoni repertuaarist, et nii kõrged noodid on baritonil. Soprani aaria ,,Dulcissime" on samuti väga kõrge. See on kirjutatud lüürilisele sopranile, mitte koloratuurile. Siis on see kannatus rohkem väljapaistvam. Ka orkester, koor on väga suur Carmina Buranas. Harmoonia on samuti lihtne, seda on ka mitmed kriitikud märkinud. Dramaatilised ja rütmilised osad (nt. ,,Tempus est iocundum", ,, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisemate osadega (nt. ,,Dies nox et omnia"). See näitabki keskaja maailma süngust ja samas lustlikkust. Seda muusikat on oma kaasajal kujutatud kui sünget ja barbaarlikku. Aga tegelikult on see lihtsalt pilguheit olnud ja olemasolevale ajastule. Orff kujutas ise enda teost ette tantsude, efektsete kostüümidega ja dekoratsioonide ning püroefektiga. Alguses seda nii ongi esitatud. Aga kui ma kuulasin seda muusikat, siis ma seda kõike hästi ette ei kujutanud
sajandi Saksamaa tudengite ning mässumeelsete õpetlaste kirjutatud ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid, mis käsitlevad saatuse heitlikkust ning ajaliku elu rõõme. Tekstid olid kogutud Baierimaal Beuernis asuvas benediktlaste kloostris, kuigi tõenäoliselt pärinevad nad mujalt. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia. Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega. "Carmina burana" moodustab triloogia "Trionfi" koos helitöödega "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud") ning "Trionfo di Afrodite" ("Aphrodite triumf"). 5
annaabi.ee 
