Peagi ohtub Düsseldorfis Schumanniga ja see on viljakas. Soolopianist. 1854 puhkab kontserditest ja suundub schumani perele toeks. Järgneb tööperiood detmoldis õukonna muusikadirektorina. See kestab kuni 1859. Samal ajal annab kontserte ja kirjutab muusikat. 1862 sõidab viini kus tunnev vaimustust ja inspiratsiooni. Seal tutvub kriitiku ja kirjaniku E. Hanslikiga, sisendab optimismi. Hanslick oli finantsgeenius, kes trükkis ta loomingut. Brahms valiti viini lauluakadeemia õppejõuks. Sel ajal käis tihti hamburgis naiskoori juhatamas. Klaverisooloõhtud. Töökohtades mängiti tema loomingut. Teadvustatakse uut heliloojat ja piaisti. 1872 valiti viini muusikaühingu direktoriks- töötas parimate muusikutega. Viin aukodanik. Olemuselt beethoveni sarnane: jäme, tahumatu, tihti ettearvamatu, kuid teda aksepteeriti. Vanas eas viini positsioon võrreldav peephoveniga, jumalus. Wagneri vastane, ühtki ooperit. Ei sallinud kasse ja lasineid vibuga
loomingulist tegevust: 1853. aastal avaldas Robert Schumann artikli, milles nimetab Brahmsi saksa muusika tulevikuks. Brahms oli Clarale suureks toeks Roberti haigushoogudel ja ka pärast Roberti surma ning jäid sõpradeks elu lõpuni. 1850. aastatel töötas Brahms ka klaveriõpetaja ja koormeistrina, asutas naiskoori. Sel perioodil valmib Brahmsil hulk soolo- ja koorilaule, samuti klaveri- ja kammermuusikat. 1863. aastal sai Brahmsist üheks hooajaks Viini Lauluakadeemia (Wiener Singakademie) dirigent (Brahmsi initsiatiivil esitab koor palju varajast muusikat). Loobub sellest ametist, et tegutseda vabakutselisena ja pühenduda täielikult komponeerimisele (Siiski annab ta ka klaveritunde ja esineb jätkuvalt pianistina). Oluline töö oli Brahmsil ka teiste heliloojate (Bachi, Händeli, Couperini) teoste redigeerimine trükis avaldamiseks. Viini-perioodist pärineb olulisem osa Brahmsi (vokaal)sümfoonilisest loomingust
Bachist, ehkki valitses Bachi-vaimustus. Niisiis on 19. sajandi koorimuusikal pigem sotsiaalajalooline ja kultuurilooline tähtsus ning vähemal määral esteetiline. Me ei peagi otsima lihtsast koorilaulust kõrget kunstiteost, vaid vaatlema teda oma aja ühiskondlikus ja ideelises (tekst!) kontekstis. Esimesed kooriühingud ja kooriseltsid asutati Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Mitmesugused nimetused: kooriühing, kooriselts, lauluakadeemia (Sing-Akademie), Liedertafel (otsetõlkes ,,laulude laud"). Esimese Liedertafel'i rajas Carl Zelter (Mendelssohnide õpetaja ja Goethe sõber) 1809. aastal Berliinis. See oli 24-liikmeline (ainult mehed luuletajad, lauljad, heliloojad) eksklusiivne lauluselts, kus käidi koos ja istuti massiivse laua (Tafel) taga, koos lauldes ning diskuteerides. Selle eeskujul asutati Liedertafel'eid kogu saksa kultuuriruumis (19. sajandi
Dehni (ka Glinka õpetajaks Berliinis oli Dehn)juures ning astus seejärel õukonnamuusikuna suurvürstitar Jelena Pavlova teenistusse Peterburis. 50-ndail aastail Rubinsteini tegevushaare laienes. Alguse sai tema surmani kestnud kontserteeriva pianisti- ning dirigendikarjäär, Ferenc Liszt juhatas Weimaris tema esimesi suurteoseid, laienes tuntus heliloojana. Rubinsteinis süvenes veendumus euroopaliku akadeemilise muusikahariduse vajalikkusest Venemaal. 1858. a. asutas ta Peterburi Lauluakadeemia ja 1859. a. Vene Muusikaühingu ning avas selle juures tegutsevad muusikaklassid. 1861. a. avaldas ta kirjutises ,,Muusikast Venemaal" ülekutse professionaalse muusikakõrgkooli loomiseks. 1862. a. avati Peterburi Konservatoorium, millest sai aastakümneteks ka eesti muusikute alma mater. Rubinsteini ülikõrged professionaalsed nõudmised ja tema autoritaarne juhtimistiil leidsid tugevat vastuseisu ning ta pidi 1867. a. rektoritööst
annaabi.ee 
