Benjamin Britten 22.11.1913 4.12.1976 Elulugu Inglise helilooja ja pianist Huvi muusika vastu tekkis tänu lauljannast emale Esimese helitöö kirjutas 5-aastaselt Sai stipendiumi Londoni Kuninglikku Muusikakolledzisse Õppis klaverit ja kompositsiooni Kooli lõpetas 1933.aastal 1939.aastal sõitis Britten puhkeva sõja eest USA-sse, kuid naasis sealt juba 1942.aastal Peale sõda kogus ta muusika üha enam tunnustust 1948.aastal asutas ta Aldeburghi festivali Saanud mitmeid auhindu ja aunimetusi Britten sai Teenete ordeni kolmanda heliloojana Enne surma tõsteti ta aadliseisusesse
Kontserdil esitas ta enamasti enda tehtud laule, kuid tuntud on ta ka Fääri ballaadide ja lugulaulude esitamise poolest. Ta esines koos Mikael Blakiga, kes mängis bassi ja klahvpille. Sellise kontserdi toimumiseks oli valitud just ideaalne koht. Sai kuulata mahedat muusikat mõnusas keskkonnas. Hotelli Päikeseterrass oli kaunistatud küünaldega ja see tekitas minus väga hubase tunde. Kõik oli tehtud just selliseks, et inimestel oleks hea muusikat kuulata. Kuna polnud lauljannast varem kuulnud, pani mind imestama, et nii palju huvilisi oli kohale tulnud. Esinejad suutsid luua täpselt vastava atmosfääri ümbrusega, rahulik ja hea oli kuulata nende laule samal ajal nautides restoranis pakutavaid hõrgutisi. Jäin rahule kõikide lauljanna esitatud lugudega, kuid nüüd retsensiooni kirjutades ja laule meenutades tulid mul meelde lood, mille kuulamist eriliselt nautisin. Üheks selliseks looks oli Eivør´i lugu "True love". Lugu ise
· Samal ajal kui Suurbritannias valitses suurelt rock'n'roll, hakati Portugalis ja Hispaanias kaasa elama muusikastiilidele nagu: Bossa Nova, Nueva ola, Nueva Canción ja Salsa. Laul, mida sellest ajajärgust kindlasti teadma peaks on Astrud Gilberto & Stan Getzi laul ,,The Girl From Ipanema" Benjamin Britten, kes sündis siis aastal 1913 ja suri 1976. · Ta on Inglise helilooja ja pianist, kellel tekkis huvi muusika vastu tänu lauljannast emale. Oma esimese helitöö kirjutas ta 5-aastaselt. Ta sai stipendiumi Londoni kuninglikku muusikakolledzisse, kus ta õppis klaverit ja kompositsiooni. · 1939.aastal sõitis Britten puhkeva sõja eest USA-sse, kuid naasis sealt juba 1942.aastal · Peale sõda kogus ta muusika üha enam tunnustust · 1948.aastal asutas ta Aldeburghi festivali
kirjutanud Ludwig Tieck. Kokkuvõtteks nende kahe romaani kohta -> ühte kindlat laadi romantiline romaan ongi rännuromaan. Teist laadi romantilised romaanid on näiteks: Schlegeli „Lucinde“ – armastuslugu naiskunstnikust. de Staëli „Delphine“ ja „Corinne“ – tegemist naisega, kes tahab olla vaba ja võitleb enda kui kunstniku eest, see on ka erootiline romaan. George Sandi „Consuelo“ – ka romaan 19. sajandi naiskunstnikust – lauljannast. Hölderlini „Hyperion“ – seisab eraldi, sellelaadseid rohkem pole. Teemaks on vabadusvõitlus, inimese vabadus ja tunnete vabadus. „René“ laadsete romaanide arhetüübiks on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, kus on noor peategelane, kes elab üle mingit laadi kannatusi. Siinkohal võib ära mainida Byroni „Childe Haroldi“. Stendhali „Armance ehk pildikesi Pariisist aastal 1800“, mis meenutab samuti „Renéd“, kuigi selle alapealkiri viitab ka realismile
Seisundite kirjeldamine, õnne ja masenduse dünaamika jms. Mälu teemad. Kirjutamine, hiljem järjest enam ka rõhutatud lugemine. Anton Nigov ,,Harjutused" (2002) murrang loomingus. Pariisi-päevik sajandi algusest, tugev kultuuripessimistlik hoiak. Emil Tode nime all ,,Raadio" (2003) traditsiooniline romaanivorm, dokumentaalkirjanduse mõjudega (kultuuriloo tutvustus, tuntud inimeste lood). Eesti emigrandid elu- ja armulugu. Minajutustaja mälestused kuulsast eesti lauljannast (Liz Franz). Sissejuhatus gay-kultuuri ka. ,,Kultuuriline ema" teemaga tegelemine. Õnnepalu on kõige olulisem ja kesksem kirjanik, kes omal moel esindab klassikalist kirjanikutüüpi. Kirjanik üldrahvalikus arusaamas on keegi, kes räägib lugusid, aga Õnnepalu ei räägi niivõrd lugusid, kui esitab mingisuguseid mõtteid läbi seisundite, olemise. Proovib maailma läbi iseenda subjektiivse pilgu kirjeldada.
annaabi.ee 
