"Täielises Eesti Vabariigis" (1992, lavastas Merle Karusoo) ja "Armastuse võimalikkusest Vargamäel" (1993, lavastas Raivo Adlas), ning rolli Selma Lagerlöfina "Gösta Berlingi saagas" (1994, lavastas Kaarel Kilvet). Lisaks näitlejatööle lavastas Aare Laanemets Endlas 11 teost, nendest viis lastele. Siiani meenutatakse tema Maeterlincki "Sinilindu" (1986) ning oma viimase lavastusega Hodgsoni "Salaaia" põhjal (1999) pälvis ta Teatriliidult aasta lasteteatri preemia.(Sirp 03.11;2000) 3.4. Laanemets teatriõpetajana 1984. aastal asutas Laanemets koos Elmar Tringiga Kool-Teatri, mida juhendas oma surmani 2000. aastal. Seal õpetas välja palju tänaseid tuntud näitlejaid. Nagu Marko Matvere, Tiit Ojasoo, Ago Anderson, Liisa Aibel, Piret Laurimaa ja Külli Teetamm. Õpilased on palju rääkinud Laanemetsast kui heast pedagoogist, kes ei tõmmanud enda ja õpilaste vahele ranget piiri, kuid suutis oma vaieldamatu autoriteedi ja eeskujuga
Eva Bergman (Ingmar Bergmani tütar). Backa Teater on sageli valinud suhtlemiseks kaasaegse noore publikuga klassikalisi näidendeid. Shakespeare'i Kaheteistkümnenda öö" lavastus Backa Teatris läheb teatriajalukku ja hollandi dramaturgi Pouline Mol'i kreeka müüdi töötluse "Kuningalaps Ifigenia" vahendusel räägiti äärmisest reeturlikkusest. Backa Teateri kunstiline nägemus on üsna lähedane sama linna Folkteaterni ("Rahvateater") lasteteatri püüdlustele. En trappa Ner ("Korrus Allpool") nime kandvas teatris on väikelastel olnud võimalik kohtuda selliste armastatud pildiraamatutegelastega nagu Lennart Hessingi "Krakel Spektakel", kuid selles teatris tehakse kõike isemoodi. Entrappa Ner usaldab lapsi ning usub nende loovusesse ja keskendumisvõimesse. Et tõsta eelkooliealiste ja koolilaste huvi ja arusaamist teatrist, viiakse regulaarselt läbi seminare teemadel teatri keel, esteetika ja töömeetodid. Teatri
käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Aarne Üksküla: “Ilma Leo Kalmetita poleks kool olnud see, mis ta oli” Kalmeti teatriõpetusest said osa vaid neli esimest lendu, viimases neist 1970ndal aastal lõpetanud lennus õppis ka Lembit Ulfsak, kellel Kalmetist mälestused kõik soojad on. Esimese lennu paigus tabas teda insult. 1960 1960 aastal pöördus ta ka tagasi lasteteatri juurde, kui ta kutsuti Estoniasse lavastama Eugen Kapi lasteooperit “Talvemuinasjutt” Ta lavastas ka mitmel laulupeol etendusi. Ent Kalmetil oli veel üks teatrikool. Nimelt 1960-63 aastani tegutses Tallinnfilmi juures näitlejate õppestuudio, kus ta küll üsna väiksel määral kuid ometi, samuti õpetada jõudis. 1967 - instult Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli 1966-67 J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht.
karu naha jagamise hasart. Lutsu naljamängude väärtuseks on ehteestilikud, värvikad, koomilised tüübid, lopsakas rahvakeel ning elutäpne olustikukujutus. Neil puudus 19. sajandi lõpu jantide moraliseeriv ja õpetlik motiiv. Hilisemates lühinäidentides ei tõusnud Luts enam oma algsele tasemele. Lühikesi uusromantistlikke muinasjuttnäidendeid "Siniallik", "Ülemiste vanake" (mõlemad tr. 1916) ja "Sootuluke" (tr. 1919) päästab lasteteatri vähemnõudlik raamistik. Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima Lutsu proosateoseid. 13. Eduard Vilde näitekirjanikuna (,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd"). Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865 1933). Tema tippnäidendid ("Pisuhänd" ja "Tabamata ime") jäävad Vilde küpsusperioodi, kuhu kuulub ka romaan "Mäeküla piimamees". Vilde tõi eesti draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Kui Kitzberg kirjutas külaelust, Luts
annaabi.ee 
