kasutamiseks. Oluline on nii KOV materiaalne toetus vähemkindlustatud peredest pärit laste treeningute toetamisel kui ka spordi/tantsu treeningute koha leidmisel, vahendite muretsemisel ja võistluste korraldamisel. Kohalike omavalitsuste korraldamisel regulaarselt toimuvad üritused (perepäevad, matkad, võistlused), rajatavad spordiehitised (ujulad, staadionid, spordisaalid), piirkonna ettevõtete tunnustamine, kes tegelevad lastespordi sponsorlusega on samuti võimalused väärtustada ja kinnistada liikumisega seotud harjumusi. Lisaks kohalikele omavalitsustele saavad eriti finantseerimise poole pealt osaleda ka kohalikud Lions Clubide liikumised jms. Vaba aja veetmise võimalused võiksid olla mitmekesised ja arvestama noorte huvisid. Näiteks võib tuua liuvälja rajamise talveperioodil, suusarajad, rambid rulluisutamiseks, korvpalliplatsid. Lisaks kehalisele aktiivsusele on siin oluline vaba aja sisustamine üldiselt.
tööd Kehalise Kasvatuse Instituut, mis hiljem reorganiseeriti kehakultuuriteaduskonnaks. Tegevus alustas VSÜ "Kalev" 1945 Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Savva Tambijev. Alustati spordierialasektsioonide loomist, nende presiidiumide formeerimist. Nendesse kutsuti antud spordialal kogemusi omavad inimesed. Spordierialasektsioonide loomist võib lugeda antud spordiala organiseeritud tegevuse taastamiseks (alustamiseks) tolleaegses Eestis. Loodi esimesed 5 lastespordi-kooli. Sporditöötajate koolitamist alustas Tallinna Kehakultuuritehnikum. Ilmus ajakirja "Kehakultuur" esimene sõjajärgne number. Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Tööjõureservid" Eesti Vabariiklik Nõukogu. Välis-Eestis hakati korraldama organiseeritud sporditegevust 1946 Loodi maasportlaste spordiühing VSÜ "Jõud" 1947 Välis-Eestlased pääsesid iseseisva Eesti esindusena MM-võistlustele laskmises. Osa võtta lubati küll ainult individuaalselt. Võideti 5 kuldmedalit
treeninguid, kuna treenerina on väga hea teada, et treenitav tõesti kuulab sind ning pärast küsib veel lisagi.“ Ratsaspordispetsialiste (5 vastanut), kes on seotud ka võistluse korraldamisega pidasid peamiseks võistluste korraldamise motivaatoriks rahalisi võimalusi (2) ja harrastajate head töötahet ning innukust (2). Üks vastanutest kirjeldas, „et võistluste korraldajana hindab ta harrastajate klasse, kui klasse, mille arvelt saab laste klasse odavamaks teha.“ Lastespordi toetamise nimel oleks kasulik võimalusi ära kasutada, kuna harrastajad on materiaalselt paremal järjel. „Kirjeldage oma koostöö kogemusi harrastajatega.“ Kõik vastanud ratsaspordispetsialistid on olnud pigem positiivsete kogemustega. 3 vastanud spetsialisti leiab, et harrastajatega tegelemine on meeldivam, kui laste või noorsportlastega, kuna harrastajad tegelevad suurest armastusest spordi vastu ning nendega on lihtne arutelu
2. tänapäeva noortespordi peamised suunad; 3. erinevused mitteformaalselt (mängijate poolt kontrollitud) ja formaalselt organiseeritud (täiskasvanute poolt kontrollitud) spordi vahel; 4. noortespordi kohta sagedamine esitatud küsimused: · Millal on lapsed valmis tegelema spordiga? · Kas noortesport mõjutab vanemate ja laste omavahelisi suhteid? · Kas poisid ja tüdrukud tegelevad spordiga erinevalt? 5. lastespordi tuleviku arengu suunad. Peamine küsimus selles valdkonnas on see, kas organiseeritud noortesport on seda väärt, et kulutada selleks aega, raha ja jõudu? 73 Noortespordi ajalooline väljakujunemine 19nda sajandi lõpus inimesed LääneEuroopas ja PõhjaAmeerikas mõistsid, et sotsiaalne keskkond mõjutab tugevalt laste käitumist ja iseloomu.
annaabi.ee 
