Sellele küsimusele võib läheneda väga mitut moodi: on fakte, mis näitavad, et vanadest traditsioonidest ja tavadest kinnihoidmises on palju kasulikku, sest nende teadmisteni on jõutud mitmete põlvkondade kogemuste tulemusel, samas võib vanadest harjumustest kinnihoidmine elus edasijõudmist ka takistada. Inimesed tihtipeale kardavad uusi asju ning arvavad, et uus asi võib olla nende jaoks ebamugav ja arusaamatu olla, mis ei pruugi üldsegi tõsi olla. Näiteks lastekasvatamisel on põlvest põlve jälgitud vanemate ja vanavanemate tavasi. Vanavanemad aitavad lapselapsi kasvatada ja teada on ka tõsiasi, et imikut toitmine ema rinnapiimaga on lapsele kasulikum kui tänapäevaste kunstpiimade andmine. Samas vanadest asjadest liialt kinni hoides võid jääda ajale jalgu. Näiteks kui inimene ei oska tänapäeval E-kirja saata vaid kasutab aeglast postiteenust, siis on tal raskusi tööd leida. Kui su
Natsionalistliku Saksamaa „Deutsches Jungvolk“ ja „Hitlerjugend”. Need modernismiajastu progressimeelsed ning väga kindla ühiskondliku eesmärgiga noorte organisatsioonid kasvatasid last ühiskonnas, vanemlik suunamine ja hool olid teisejärgulised kui üldse mitte olulised. Antud totalitaarne riigikord oli väga teadlik igast oma käigust ja ka sellest, et tulevik on nende noorte käes. Näiteid sellest, missugused printsiibid valitsesid lastekasvatamisel minevikus, on palju, neid on käsitletud ja neile on pööratud tähelepanud. Järeldus on tihitpeale sama: see, kuidas last kasvatati kunagi, oli täielikult või vähemalt osaliselt vale, taunitav. Ehk jääb mulje, et tänane ühiskond on justkui äärmiselt osav ning eneseteadlik lapse kasvatuse seisukohalt. Kuid siinkohal tuleks peatuda ning mõelda kriitiliselt ja küsida, kuidas kasvatatakse lapsi tänases postmodernistlikus ühiskonnas.
ehk nende näpunäidete järel, mis nad tegelikust elust omandanud. Ei nõuta neilt ju mingisuguseid eelteadmisi ei siis, kui nad abielusse astuvad, ei ka siis, kui nad hakkavad lapsi kasvatama. Ümberpöörtud, öldakse arvamisel, et kellegil õigust ei ole ennast kuidagi viisi vanemate kui lastekasvatajate tegevusesse segada. See arvamine on pärit vanast heast ajast, kus vanematel õigus oli laste elu ja surma üle. Missugused koh u s t u s e d vanemad lastekasvatamisel eneste peale võtavad, seda ei kujutata enesele ette. Kui tahetakse kasvatuses tuntavaid tegelisi tagajärgi saavutada, siis peab varem ehk hiljem vanematelt lastekasvatuses eelteadmisi nõudma; peab ka olema mingisugune võimalus nende tegevust asjatundliselt arvustada ning juhtida. Kunni seda sündinud ei ole, peab teatud umbusaldusega koduse kasvatuse peale vaatama. Peale oskamatuse on praegune seltskondline kord põhjuseks, et
Perekonnaelu. 2008. aastal oli 80% elanikest oma perekonnaeluga rahul (üsna rahul 45 ja täiesti rahul 35 protsenti), seejuures abielus ja lastega paaride seas olid 87% peresuhetega rahul. Põlvkondadevaheline toetus on suurenenud: perekonna nooremalt põlvkonnalt abi saajate hulk on kasvanud 32%-lt 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi lastehoiul või majapidamistöödes abistavate vanavanemate vm sugulaste hulk 28%-lt 39%-le. Võib eeldada, et pereelul, sh kodutööde tegemisel ja lastekasvatamisel, on erinev mõju meeste ja naiste elukvaliteedile. Kuigi Eesti naiste panus kodutöödesse ja laste eest hoolitsemisse on suurem kui meestel (Telpt 2008), ei pruugi see tähendada naiste suuremat rahulolematust pereeluga, sest rahulolematus on üldjuhul tingitud hoiakute ja tegeliku käitumise mittevastavusest kui suurem osalus on tajutud ebavõrdsena, siis rahulolematus kasvab (Lyonette jt 2007) ja võib väljenduda madalamas üldises eluga rahulolus.
perekonnale. Lapse sugu, tervis, sündimisjärjekord (vanim, keskmine, noorim, ainuke laps) mõjutavad vanemate tundeid ja käitumist lapse suhtes. Pere, milles tänapäeva lapsed üles kasvavad, on tublisti erinev sajanditagusest. Tulevikus muutub pereelu arvatavasti veelgi rohkem. Täna sündinud lapsel on tõenäoliselt vaid üks järglane, ema töötab üha enam väljaspool kodu, isa aga osaleb lastekasvatamisel tänasest enam. 40%lise tõenäosusega kasvatab vähemalt osa lapse elust teda vaid üks vanem (arvatavasti ema) ja seda peamiselt lahutuse tõttu (Masnick & Bane, 1980). 122 Niisugused muutused perekonnas põhjustavad teistsugust lähenemist sotsialiseerumisele ehk sellele, kuidas laps õpib ühiskonnas väärtuseid ja sellega seotud käitumisnorme. Suhted, mis kujunevad
annaabi.ee 
