tõrjuvad sinihalli ebatsuuga segametsadest järk-järgult välja külmakindlamad puuliigid, kelleks on Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis), hall nulg (Abies concolor), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), läänemänd (Pinus monticola) ja keerdmänd (Pinus contorta). Kaljumäestikus esinevad koos sinihalli ebatsuugaga lisaks ülalnimetatutele ka kollane mänd (Pinus ponderosa), männiliik Pinus strobiformis, korginulg (Abies lasiocarpa var. arizonica), torkav kuusk (Picea pungens) ja papliliigid (Populus sp.). Harilik ebatsuuga on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Ta hakkab tavaliselt käbisid kandma 12- kuni 15-aastaselt. Roheline ebatsuuga tolmleb levila soojemates piirkondades märtsis-aprillis, jahedamates aga maist kuni juuni alguseni. Madalamatel ja keskmistel kõrgustel valmivad seemned augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani, millele varsti järgneb nende varisemine. 2/3 seemnetest on
ida- ja keskosas. Eestis looduslikult nulge ei kasva, introdutseeritud liike on 15...20. Võra on koonusjas või harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ning võivad metsavarisega või mullaga kattumise korral juurduda. Enamik nululiike on varjutaluvad ja laasuvad seega aeglaselt. Samas aga niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Tüve koor on sile, hallikas, nooremas eas läätsjate vaigumuhkudega (v.a. Abies lasiocarpa var. arizonica korginulg, millel on valkjashall elastne vaigumuhkudeta koor A. holophylla; A. homolepis). Vanemas eas koor osal liikidel lõheneb ja moodustub pikirõmeline või soomusjas korp. Okkad spiraalselt 1-kaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Õhulõheribad tavaliselt okaste allküljel (mõnedel liikidel ka pealküljel). © Ivar Sibul 2007 2012.
Varred kuni 150 cm kõrged ja kuni 8 mm läbimõõdus, ümarad, siledad, pehmed; osjadele iseloomulikud külgoksad sageli puuduvad. Lehetuped kuni 1 cm pikad, tihedalt vastu vart surutud ja 15-30 pruuni süstjas-naaskelja hambaga, millel väga kitsas valge ääris. Konnaosi kannab eoseid juunis ja juulis. Kasutamine: vähese ränisisalduse tõttu tarvitatakse loomasöödaks; hobustel võib põhjustada mürgitusi. Konnaosi sisaldab saponiine. NIITJAS TARN Carex lasiocarpa, lasiocarpa hatuseviljaline, sõnadest lasios (kr.k.) hatune, karpos (kr.k.) vili. Lõikheinaline. Kasvukoht: siirdesoodes, madalsoodes, soostunud niitudel, lodudel; liik ei ole tundlik pinnase happesuse suhtes, võib kasvada nii lubjarikkal kui ka happelisel pinnasel. Niitjas tarn on mitmeaastane, hall või sinakasroheline, 40-100 cm kõrge, pisut murusalt kasvav, lühikese risoomiga ja pikkade maa-aluste roomavate võsunditega taim
küündib 100 aastaselt kuni 200 tm ha-l. Pärast kuivendamist saab edukalt kasvatada Mä ja Ku puistusid (boniteet tõuseb tavaliselt I klassi võrra). Alusmets hõre või puudub, esinevad pajuliigid, h. paakspuu jt. Alustaimestik liigivaene. Puhmasrindes esineb sageli h. mustikas, h. pohl, sinikas, sookail ja kanarbik. Rohttaimedest on esindatud h. sinihelmikas ja keratarn, sageli kasvavad osjad (mets-, soo- ja konnaosi (Equisetum fluviatile)), mitmed tarnad (harilik-, niitjas (Carex lasiocarpa) ja tähttarn (Carex echinata), samuti mitmed sõnajalaliigid (ohtene-ja laiuv sõnajalg). Mosaiikselt kasvavad tavalised metsasamblad, turbasamblad ja karusamblad. Raiestikel süvenevad soostumisprotsessid. Suureneb sammalde ja kõrreliste ohtrus, milline takistab LU. Kultiveerida Ku, 3000 tk ha-le, istutada Mä, 5000 tk ha-le või külvata Mä kuni 6000 külvikohta ha-le. Kasvukohatüüp on levinud Kirde- ja Edela-Eestis, moodustades kuni 6% riigimetsadest. Kõdusoo metsad
annaabi.ee 
