1762. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Cornelia Schlosser, s Goethe (1750--1777) Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Lapsetapjast 17 Goethe näeb lapsetapja hukkamist Sokis nii lapse tapmisest (vrd surmud vennad-õed laps on väärtus!) kui hukkamisest endast Ka Schilleril on sellest ballaad Johanna Katharina Höhni protsess, 28.11.1783 Child Homicide. Parents Who Kill Lita Linzer Schwartz, Natalie K. Isser, 2007. Kodanlus suhtus abieluvälisesse lapsesse täiesti eitavalt Vältimaks riske, abielluti väga vara vanemate valikul Abielunaise suhe võõra mehega oli erinevalt aristokraatidest välistatud, nõuti absoluutset truudust
nimelt pealinna eliitkooli. Alguses paistab kõik uus ja huvitav, klassikaaslased alles õpivad teda tundma. Ta võetakse suhteliselt hästi vastu, sest ta on sõbralik ja tal on hea huumorimeel. Enam-vähem hea läbisaamine lõppeb, kui üks klassiõde saab teada oma vanalt klassiõelt, kes oli Johannese klassiõde varasemas koolis, mida Johannes väidetavalt teinud oli. Kuulujutu kohaselt pannud poiss aborti teinud tüdruku uksele sedeli kirjaga: ,,Lapsetapja". Tegelikult tahtis poiss seda sealt ära võtta, kuid asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu jäi temast mulje kui kirja autorist. Kuulujutu tõttu eemalduvad temast kõik, teda mõnitatakse, temaga ei räägita, teda välditakse ja temast hoitakse eemale nagu katkust. Klassikaaslased käituvad kõik nii, nagu teda poleks olemas. Ja kui Johannes üritab nendega rääkida, siis saab ta vastu ainult põlglikke pilke. Ka kodus on kõik asjad halvasti. Johannesel oli ilus kodu ning korralik
.. /, siit võiks välja lugeda, et luule- mina on meesterahvas ja miks ka mitte, luuletus võiks minu arvates olla kirjutatud sellisel viisil ka meesterahva poolt. Samas ei saa ainuüksi ühe rea põhjal väita, et tegemist on tõepoolest mehega. Autor on öelnud, et ta ei kirjuta kunagi midagi „niisama“ – kõik, millest ta on kirjutanud, seda on ta ka kogenud. Teisi Kaldmaa luuletusi samast luulekogust silmas pidades on mul jällegi raske uskuda, et tema ise ongi „lapsetapja“, ent see ei ole välistatud. Ehk kirjeldab ta selle luuletusega mingit tüüpi inimest – olgu selleks mees või naine –, kelles ta näeb iseennast ning kelles võiks ka lugeja end ära tunda. Samas võiks kaaluda ka varianti, et see luuletus on mingisugune etteheide inimesele, keda autor tunneb, sest on luulekogus on teisigi isiklikke ja emotsionaalseid luuletusi, mis räägivad inimestest luuletaja minevikust.
Venemaa poole teele asuma. IV VAATUS 1.pilt. Moskva,Vassili Blazennõi kiriku esine. Boriss on palvusel ja kui ta väljub, nõuab rahutu rahvas temalt leiba. Kerjus-lollike Jurodivõi nutab taga kopikat, mis poisid on temalt ära võtnud. Ta palub, et Boriss laseks lapsed hukata- nii, nagu juhtus tsareevitsiga! Jurodivõi tahetakse ära viia, kuid Boriss ei lase. Ta käsib lollikesel enda eest paluda. Jurodivõi aga keeldub, sest püha neitsi ei lubavat tal lapsetapja eest palvetada.Vapustatud tsaar lahkub. 2.pilt. Bojaaride istung Kremlis. Suiski räägib Borissi meeltesegadusest. Tulebki tsaar ja kuuldes Suiski sõnu, näeb taas viirastusi hukatud Dimitrist. Meeleheites Borissi jõud on otsakorral- ta laseb kutsuda poja, pärandab talle riigi ja sureb lootuses, et pojast saab Venemaale tark ja aus valitseja. 3.pilt. Metsalagendik Moskva lähedal. Talupojad on mässu tõstnud. Tahetakse üles puua
sellest mida ta Kristiinale endises koolis tegi. J-le meenub lugu kuidas Kristiinal oli eelmises kooli suhe Tõnisega ja korraga oli kooli peal jutt, et Kristiina on rase ja tahab aborti teha, Keegi ei teadnud kas see on lihtsalt kuulujutt või tõsi. Mingil ajal puuduski Kristiina koolist nädala ja tuli tagasi väga väsinud, halli ja närtsinuna. J oli paar päeva päarst Kristiina saabumsit tüdrukute majas keemiatööde vastuseid viimas, kui nägi tema toal silti"lapsetapja". J rebis sildi maha, aga sama ajal avanes usks ja Riina nägi J selle sildiga. J ei teadnud, et Kristiina oli teda pidanud selle sildi ülesriputajaks. Ta ütles Liisale, et tema ei teinud seda. Ema juurde minnes J ehmatab, sest korterist kostab jälle laamendamist- ja tema plaanis koju tagasi kolida? Kuid selgub, et isa on koju tulnud ja otsustanud remontti tegema hakata ja lõhub esikus vana seinakappi. Selle pealt ütleb J et ka tema tueb siis ka koju tagasi.
«Mu härra, minul ei ole sekundante,» sõnas d'Artagnan, «sest ma jõudsin alles eile Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville'i, kellele mind soovitas minu isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.» Athos jäi hetkeks mõttesse. «Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville'i?» «Jah, härra, ma tunnen ainult teda.» «Aga sel juhul,» jätkas Athos, kõneldes pooleldi enesele, pooleldi d'Artagnanile, «sel juhul, kui ma peaksin teid tapma, siis olen ma ju lapsetapja.» 54 «Sugugi mitte, härra,» vastas d'Artagnan, tehes kummarduse, milles ei puudunud väärikus, «sugugi mitte, sest te osutate mulle au võidelda minuga hoolimata oma ebamugavast haavast.» «Ausõna, haav on väga ebamugav, ja pean ütlema, et tegite mulle kuratlikult haiget. Aga ma võitlen nüüd vasaku käega, taolistel kordadel teen ma seda alati. Ent ärge arvake, et te selle tõttu pääsete! Ma võitlen hästi mõlema käega. See tuleb teile isegi kahjuks:
annaabi.ee 
