maailmaga. Kuulates uudiseid jääb kõrvu kõlama kaks fakti: liiklusõnnetuste peamisteks põhjustajateks on naised ja vene rahvusest isikud. Miks see nii on, ei oska päris täpselt öelda. Paljalt sõiduoskustega see piirduda ei saa. Tegemist peab olema totaalselt teistsuguse mõtteviisiga ning arusaamistega inimestega, kes püüavad end üldsusest paremaks teha või lihtsalt esineda. Ei olda sellest lapselikkusest veel välja kasvatud, mis algajal juhil veres on. Eeskujuks tuleb tuua Norra ning Rootsi, kus täidetakse liikluseeskirju virisemata ning ollakse üksteise suhtes arvestavad ning viisakad. Igapäevaselt ehitatakse Eesti teid sirgemateks, siledamateks ja kiiremateks. Autod muutuvad võimsamateks, ent samas inimeste sõiduoskus järjest halveneb, sest elektroonika autodes teeb nende eest enamus töö ära. Paljud juhid ei teagi, mida tähendab tõeline libedus, sest linnas on asfalt koguaeg puhas
kurbuse ja valu varjamiseks. Leenile meeldib Kusta ning kui ta näeb Kustat enda õega suudlemas tunneb tüdruk suurt valu. Hiljem armub Leeni Vidrikusse, kuid Leeni on ilmselt halva õnnega, sest Vidrikul pole tema vastu samasuguseid tundeid nagu tüdrukul. Vidrik tahab olla vaid tema sõber. Leeni tunneb valu, sest on haiget saanud ning nutab. Nuttes tunneb, et ta on suureks saanud ning elurõõm on kadunud, ta ei tunne enam rõõmu nukkudest ja lapselikkusest. Seda lugedes tekkis mul mõte, et ilmselt pole asi kunagi teistmoodi olnud. Mehed ei soovinud end siis siduda ja ei soovi ka tänapäeval. Või kui soovivad siis kellegi teisega, kellegagi, kes pole üldse mitte nii heatahtlik, kui sina. Novell ,,Hingemaa" rääkis kooliõpetaja Juhan Remmelga seiklusest Kurukalmu koolini. Teepeal kohtus Remmelgas vaese ja küüraka mehega, kes heina vedas, ta hobune oli nälginud ning heinavanker teljeni mudasse vajunud
,, Mängulisus on sellest kõigest kaugel. 18.sajandist peale, sestsaadik kui kunsti hakati teadvustama kultuuritegurina, paistab ta olevat mängukvaliteedilt pigem kaotanud kui võitnud. Kas see tähendab, et kunst jõudis kõrgemale? Võiks ju väita, et kunagi oli kunsti õnnistuseks, et enamasti polnud tal aimugi mõttest, mida ta endas kannab, ja ilust, mida ta loob. Enesekindlas teadmises omaenda kõrgeandelisusest läks kaotsi midagi tema igavesest lapselikkusest. Teiselt poolt tohib vististi näha mänguelemendi teatavat tugevnemist kunstielus järgmises näites. Kunstnikku peetakse tema kaasinimeste massist kõrgemaks, eriliseks olendiks ja teatavat austust tuleb tal võtta oma pärisosana. Et seda teadmist oma ainukordsusest läbi elada, vajab ta austajatest või vaimusugulastest koosnevat publikut, sest fraasides kingib mass seda austust talle kõige rohkem. Nagu vanimale luulekunstile, on ka
teatud laitva tooniga. Nende väheste ja lühikeste katkendite eesmärk oli iseloomustada hoiakut, mis valitses tollases maailmapildis, aga ka tänapäeval. Nõrga lapse halvustamine ja tagakiusamine, samuti elavuse, loovuse ja tundelisuse allasurumine nii lapses kui ka omaenda Ises on tunginud meie elu nii 6 paljudesse valdkondadesse, et me ei märkagi seda enam. Peaaegu kõikjal on levinud kalduvus vabaneda lapselikkusest , see tähendab nõrgast, abitust, sõltuvast olendist endas nii ruttu kui võimalik, et lõpuks saada iseseisvaks, tubliks täiskasvanuks. Aga laps ongi just seda nõrk, abitu. Kui me taaskohtume nende olenditega oma lastes, siis kiusame teda taga samasuguste vahenditega, nagu me kasutasime enda peal, ja nimetame seda ,,kasvatuseks". ,,Musta" kasvatuse tagajärjed Kõige paremini iseloomustab sellise kasvatuse mõju natsi-Saksamaa
annaabi.ee 
