residentsidele. Neid iseloomustasid erinevad stiilisuundumused. Teiste hulgas andis endast teada ka vene suund. Vene vanaaja asjatundjast arheoloogi F. Solntsevi projektide kohaselt valmistati tehases serviis Moskva Suure Kremli palee jaoks, samuti suurvürst Konstantin Nikolajevitsi serviis. 1844. aastal, seoses keiserliku portselanitehase 100. aastapäevaga, asutati tehases muuseum, mille kogusid täiendati Talvepalee laoruumidest toodud esemetega. Aleksander II (1855 1881) ei pakkunud, erinevalt tema eelkäijatest, portselan isiklikku huvi. 19. sajandi 70. aastatel portselani tootmise maht vähenes, säilis üksnes juba Paul I ajal tekkinud komme teha õukonnale lihavõtte- ja jõulupühadeks kingitusi, põhiliselt aga jätkas tehas tööd lossiladude täiendamiseks. Tehase päästis Aleksander III (1881 1894): "Keiserlikule valitsejale oleks meelt mööda, ... kui
lisaks on ette nähtud tulekahjusignalisatsioonisüsteem (projekteeritakse erieeskirja järgi). Tulekaitsetase IV: tõhustatud esmakustutusvahendid ja automaatne tulekustutusseade. Lisaks II kaitsetaseme abinõudele rakendatakse siin automaatseid tulekustutusseadmeid (projekteeritakse erieeskirja järgi). 4. TULETÕKKESEKTSIOONID Kasutusviisi või tuleohuklassi poolest üksteisest erinevad ruumid jagatakse omaette tuletõkkesektsioonideks tootmisruumid eraldatakse laoruumidest ning eelnimetatud omakorda muu otstarbega ruumidest (kontoriruumid, Wc kui neis on töö- ja viibimiskohti enam kui 25 inimesele). Eri korrused on üldjuhul omaette tuletõkkesektsioonid. Tuletõkkesektsioonid peavad olema ümbritsetud massiivsete tuletõkketarinditega. Plahvatusohtlik ruum tuleb varustada kergete paiskpindadega, mis väldivad plahvatuse korral ülerõhu tekke ruumis. Paiskpindade hulka loetakse aknad, uksed, kergpaneelid
Keskajal ehitati elamuid tavaliselt sarnaste põhimõtete järgi. Ka ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud omaniku jõukusele vaatamata üksteisega võrdlemisi sarnased, erinedes vaid mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast eeskojast (diele) koos väikese mantelkorsten-köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse), mõningatest kütmata kambritest, keldriruumidest ja aitadest ning eluruumide peal paiknevatest laoruumidest. Väliselt oli keskaegsele elamule iseloomulik kitsas esisein ja kõrge teravatipuline viil. Kuna elamu ülemisi korruseid kasutati ladudena, on kaupmehe elamu viilule iseloomulikud kaubaluugid ja kauba ülesvedamiseks vajalik vints. Paekivist seinad kaeti krohviga, katusekattena kasutati tavaliselt põletatud savist kive. Tallinna all-linna keskaegsed elamud asetsesid tänavajoonel harilikult vahetult üksteise kõrval, neil olid ühised vahemüürid
toetusid vahel ka sammastele, et kitsastel kinnistutel paiknevaid õuesid avardada. Ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud sõltumata omaniku jõukusest üksteisega võrdlemisi sarnased. Teineteisest erinesid nad ainult mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast eeskojast (diele) koos väikese mantelkorsten-köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse), mõningatest kütmata kambritest, keldriruumidest ja aitadest ning eluruumide peal paiknevatest laoruumidest. Elamu keskseks ja tähtsaimaks ruumiks oli selle tänavapoolses osas paiknev eeskoda (diele), mis oli eluruumidest poolteist kuni kaks korda kõrgem. Eeskoda oli väga suur, ulatudes vahel 100 ruutmeetrini ja isegi üle selle. Tänavalt viis eeskotta teravkaarportaal, sellega külgnesid suured neljakandilised vaba paigutusega aknad. Eeskoja aknad olid raidraamistuses ja trellitatud ning nad koosnesid tinaraamides paiknevatest väikestest ruudu- või rombikujulistest klaasiruutudest. Eeskoja
annaabi.ee 
