ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Ekstaas Ah! Ta varivaikselt astub sulgundtõrges. Toredaim on elamine maine Pilk sissepoole silmad kaugel kõrges. ja vägev vere surematu püüd! Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: Ju jalgel maas kui kähar vahulaine võid astuda võid jääda Nimetuse riiki. mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, Visioon sest riidetult on siiski kaunim naine. Veel viimse õhtukiire liblik õlal, Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? nüüd koidukargust ootab meelekoht. Kas muutub täna minu elulugu? Ta ikka olnud iseenda oht.
Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meeli? Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt. Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval, et võiks rahu leida kustunute kõrval. Magaja ... Mu liha kuivand on kiviks, mu veri kui roosteraud. Kui kellelgi tüliks olen, siis kaevake mulle haud. ... Pohmelus ... Kuis jälk on elu! Liikmed hallahigis, kõhn joomar köie heitnud kase tippu. Käes väriseb tal silmus. Tuhmuv sügis ta üle musta langetamas lippu. Videvik ... Käin üksi pikki hämarat alleed, all jalge sügislehti koldne sadu. Oktoobritaevas halli laotab kadu ja tuuled mühavad kui kauged veed. Elada nii kui enne Elada nii kui enne Vabana kõigist patroonest, päev-päevalt saab võimatumaks. kinnisilmi ma sooritan hüppe Aegade lõpust enne põlevast hoonest mulle on koidukumaks. siniste tuulte rüppe. Seaduste rebestand süle,
Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande
sa enam endasse ei mahu: sus kääring, pakitsus ja kerk. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. kui lahti kargab nire sõlm! Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... kaob piimauttu kõnts ja jääne Ees sünge valvur langetamas piiki: ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Sa imetasid rohu rakku: juur sitkus, pingul kõrte siid. Ei isemeelt, ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määrat jakku - mis ühte kuulub, ühte viid. Mis sügisel su sülle kukkus, kõik korjas sinu käsi soe; mis üle jäi, mis muidu hukkus - su hingeaurus vaikselt tukkus: nüüd lõid sa surmast - elukoe. Sa teed, mis tegid igimuiste,
Tehti palju teoste kordustrükke, kuid mitte näitekirjandust, sest puudus Eesti publik. 1951 avaldas ,,Üle rahutu vee", mis oli väga gailitlik teos. See räägib ühest seltskonnast, kes põgeneb Eestist ning nende eludest. On palju erinevaid inimesi aus kalur, politseinik, ärimees. Aastatel 1951 1959 avaldas viimased teosed, kolmeosalise proosa ,,Kas mäletad, mu arm". Need on mälestused ja lood Eestist, kus näiteks 9 meest on Põhja-Rootsis puid langetamas ja räägivad oma mälestusi. Pilet 2: ,,Ekke Moori" või ,,Toomas Nipernaadi" analüüs ,,Toomas Nipernaadi" Zanr: Romaan novellides koosneb seitsmest novellist. Tegu on pitoreskse ehk kelmiromaaniga ja vagabondromaaniga. Aeg, koht: 1900 alguses Lõuna-Eestis Pea- ja tähtsamad kõrvaltegelased: Tähtsaim oli Toomas Nipernaadi. Ta oli pikk kõhn mees, umbes 40-des aastates. Oli rändurihingega kirjanik, kes sai rännakutest inspiratsiooni kirjutamiseks. Luiskas, aga ei valetanud
mingit metsaradabidi natuke jala ja siis paistis üks palkidest maja ja siis hüüatas Maari, et ta teadis, et ta kompass ei valeta.Maari jõudis vanaema ja vanaisa juurde, kuhu ta jäi terveks suveks. Maariga juhtus maal igasuguseid seiklusi. Maari suhtles öökullidega. Ta käis külas mesilastel endaehitatud mesitarus, sipelgatel sipelgapesas. Ühel päeval läks Maari karja ja tutvus lepadriinudega. Veel käis ta vanaisaga ja metsavahiga metsas haiget puud langetamas, millest kägu märku andis. Vanaisa luges talle „teaduslikke“raamatuid ja millegipärast sattus Maari seiklustesse just siis kui ta oli tukkuma jäänud. Aga kõik tundus talle päris olevat.... 49 Põder, kes käis varvastel Illustreerinud Mari Kaarma Vahvaid jutukesi loomadest ja nende tegemistest
Klooga laagris Klooga laagrit peeti vangide hulgas heaks. Seda on maininud ellujäänud, kes viibisid mitmes laagris. Siin asusid töökojad puit- ja betoondetailide valmistamiseks Waffen-SS-i vägedele. Laagris töötasid meistrite ja ametnikena palgalised kohalike elanike hulgast. Sellepärast oli laagrirežiim veidi inimlikum. Vangivalvuriteks olid mobiliseeritud eestlased, kes ei suhtunud vangidesse vaenulikult. Kui juudid käisid metsas puid langetamas, siis lubati neil külastada ümberkaudseid talusid. Seal leidus inimesi, kes püüdsid 87 aidata vähese lisatoidu või inimliku sõnaga. Üks neist oli Elviine Hinsberg. Ta on rääkinud, et mitu tuttavat juuditari käisid tal sageli köögis söömas. Aga ükskord jäid nad vahele, ilmselt oli keegi kaevanud. Tüdrukud
annaabi.ee 
