ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt; mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline tegur, mis mõjutab keele säilitamist {language maintenance) või keelevahetust (language shift). Sotsiokultuurilise staatuse M mõõtmisel on otstarbekas lähtuda subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustikest, nagu Bourhis, Giles ja Rosenthal (1981) ning Landry, Allard ja Henry (1996), sest nendel põhinevad variandid on põhjalikult ära proovitud ja tänini kasutusel. Kokku mõõdab sotsiokultuurilist staatust 13 küsimust, nii et iga küsimus esitatakse kummagi rühma kohta eraldi (kokku siis 26 küsimust, vt küsimusi 26-51 lisas). Kultuurilise distantsi uuringud ei ole väga laialt levinud, kuigi mõningaid töid on sel teemal ilmunud. Laskumata eri lähenemiste vahelistesse erinevustesse, on vitaalsuse küsimustiku tarvis
sotsiaalpsühholoogiline külg, mis on seotud sellega, kuidas rühma liikmed oma kollektiivset vitaalsust tajuvad. On täiesti võimalik, et teatud olukordades võivad rühmad tajuda oma vitaalsust kõrgemalt või madalamalt, kui nende tegelik sotsiaalne, demograafiline ja majanduslik-kultuuriline seisund eeldaks. Eristatakse objektiivse vitaalsust (rühma „tegelik” vitaalsus) ja subjektiivset vitaalsust (kuidas rühma liikmed oma rühma objektiivset vitaalsust tajuvad). Allard ja Landry - mõõtsid peale üldiste tõekspidamiste vitaalsuse tajumisel ka normatiivseid tõekspidamisi (mismoodi olukord peaks olema), käitumuslikke tõekspidamisi (mismoodi vastanu ise toimib) ja eesmärgi tõekspidamisi (mismoodi ta kavatseb tulevikus käituda).Hiljem lisasid ka sotsiaalse võrgustiku mõõtme. John Edwards - tõi välja 11 faktorit, mis osaliselt kattuvad Bourhise jt (1977) esialgse mudeliga. Samas on
maju asus. Selle platsi lõunapoolsel küljel paistis tusane ja kortsus Linna Haigemaja fassaad ja katus, mis oli täis nagu paiseid ja soolatüükaid. Paremat ja vasakut kätt, idas ja läänes, kerkisid Vanalinna kitsalt alalt üles kakskümmend üks kirikut. Need olid pärit kõigist aegadest, neid oli igas laadis ja suuruses, alates Saint-Denis-du-Pas' väikesest madalast ja pehkinud kellatornist, carcer Glaucinist, kuni Saint-Pierre-aux-Boeufs' ja Saint-Landry kiriku nõelteravate tornideni. Jumalaema kiriku taga asus põhja pool klooster gooti stiilis käikudega, lõuna pool piiskopi poolromaani stiilis loss, ida pool tühi Terraini neem. Ses majade kuhjas võis silm nende kõrgete azuur-sete kivimitrade järgi, mis tol ajal isegi ärklitoa aknaid lossi katusel kroonisid, eraldada veel elamut, mis linn Charles V ajal oli Juvenal des Ursins'ile kinkinud. Veidi eemal võis silmata Palus'-turu tõrvatud barakke, kaugemal
122 ja 1979), Oslo (1973), Bracknelli (1979) ja North Sea (1979) džässfestivalidel. 307 Kanada Entsüklopeedia rõhutab tema suurepärast stiilide tundmist/tunnetamist ja head tehnikat, mida ta veenvalt demonstreerib LP-del Bach and the Blues (Bach ja bluus, 1966) ja Pianostyles (Klaveristiilid, 1972). Edward Farrant’ 308 andmetel on ta osalenud mitmete tuntud džässmuusikute, nagu Maynard Ferguson, Willy Girard, Yvan Landry, Roger Simard plaatide lindistamisel pianistina 309 , samuti väärivad esiletõstmist LP-d All – Star Jazz Sextet and Salome Bey (5-RCI 503) ja koos Pierre Del Vescovoga tehtud Violet Archeri Sonaadi metsasarvele ja klaverile (RCI 412) plaadistus. Džässmuusikuna on tema eeskujudeks olnud Bud Powell, Erroll Garner ja Bill Evans. Seega igati tähelepanuvääriv laia ampluaaga muusik, kelle oskused ja teadmised on eesti džässmuusikale ja meie noorele muusikute põlvkonnale kaduma läinud.
annaabi.ee 
